- peatükk
Hommikul ärkas Maris väikse ahastusega, sest talle meenus eelmine
õhtu. Miski temas oli katki, aga miski elas palju säravamat elu kui
enne. Kuigi naine oli pikka aega tsölibaadis elanud, tundis ta
uhkust, et polnud Rinaldo vajadustele alla vandunud. Aga see, et ta
ise meest kirglikult suudles, tuli talle endale ka üllatuseks. Samas
oli ta enda peale kuri, sest nii ta ju hellitab noormehes lootust,
näitab nagu oleks armunud, kuigi Maris arvas, et asi ikka nii hull
ei ole. Eks vajab iga inimene hellust ja lähedust, kuid Maris polnud
see naine kes harrastaks halastusseksi, kuigi see võib põnev olla.
Üks suur segaduseuss oli tema hinge pesa teinud. Naine ringutas,
käis kusel, pesi ennast puhtaks, sest tundis ennast kuidagi
eriliselt räpasena, mida ta kindlasti ei olnud. Pani kohvivee keema
ja jõi lausa kolm tassi musta kohvi ära, kuigi muidu ta armastas
hommikuti vaid ühe tassi rohke koorega ja magusat kohvi juua.
Naine tundis peale kohvi joomist ennast eriti näljasena, aga
külmkapp oli suhteliselt tühi, vähemalt tema toidukraamist. Ta
tõmbas ühe lohvaka kleidi selga ja läks kodu ligidale poodi kuklit
ostam, sest tomatit ja vorstiviile ta siiski kapis oli. Eakas
müüjanna ei osanud inglise keelt, ta võttis kassast 10 sendise ja
näitas seda Marisele. Ka nii saab osta, portugallalne sind hätta ja
lolli olukorda kunagi ei jäta. Kui ta hakkas koju tagasi jõudma,
viskas naabermaja uksest keegi just ämbritäie põrandapesu vett
tänavale. Aga Belomonte tänaval renne ei ole, nii jooksebki vesi
mööda munakive tänavast alla ja Marise kodu asusbi just alumises
osas. Hea, et naine mujsta veega pihta ei saanud.
Võileiba närides leidis Maris oma paljalt õlalt sääse, see oli
nagu maailma ime, sest sääski kohtab Portugalis üliharva, neid
peaaegu ei olegi seal. Aga too hommik oli veidi pilves ja kusagilt
akna prao vahelt ilmselt üks sääsk kööki hiilis, sest naabrid
olid möödunud ööseks akna kinni pannud.
Marisele meeldib portugallase vabameelsus, siirus, julge ja lahkus.
Nii kuulis ta pidevalt kuidas mõni kohalik majast möödus, laulud
huulil. Ja naeratus ka, alati.
Äkki tekkis Marisel kohutav piima janu, kuid Portugalis ei müüda
kohupiima, kohukesi, hapukoort ega ka kodujuustu mitte. Piima pidavat
kusagil poes müügil olema, aga Maris pole seda poodi veel üles
leidnud. Aga asee on nii tavaline, et siis tulevad igasugused isud
peale, kuid pole võimalik endale teatud toitu osta. Suuremat rõhku
pannakse tortilladele ja pirukatele. Maris armastas endiselt vaid
ühte pirukat, mis välimuselt meenutab suhkrivatti, aga tegu on
ülihea kalapirukaga, mis lasusa sulab suus.
Olles kõhukese täis söönud, pesus käinud ja ennast lille
löönud, otsustas Maris mööda poode kondama minna. Ta avastas ühe
huviatav poe, kus üks müüjatest oli nunna riietuses. See oli
mingisugune usu pood, kus müüdi ka ehteid. Marisele hakkas väga
meeldima üks puidust käekett, mille küljes on pisike metallist
rist. See ehe pühitseti sisse ja asetati Marise käe ümber, naine
tundis ennast nagu õnnistatuna. See oli ülimõnus tunne, mkida
oleks tahtnud kellegagi jagada, aga uhke naisena ei hakanaud ta
Rinaldole helistama ja teisi häid tuttavaid tal veel ei olnud.
Pühitsetud käekett maksis kõigest 2 eurot.
Riidekaup on odav. Paksu tepitud jope saad osta vaid 39 euro eest.
Maris imestas üldse, et troopilises kuurtortlinnas talviseid
ülerõivaid müüakase, aga linnas elab ja käib palju turiste,
väljamaalasi ja ilmselt just nende jaoks seda kaupa ka müüakse.
Kesklinna tänavate ääred on täis kunstnikke, kes maaivad Porti
vaatamisväärsusi, kes kuulsaid tegelasi, kes inimest, kes endast
portreed soovib jäädvaustada. Kõike tehakse otse rahva silmade all
ja kunastnukid on lahked näitama kuidas kunstiteos sünnib. Ku
muusikuid on tänavate ääred täis, nii teenivad nad siin leiba.
Portugalalane on lahke sente poetama muusiku kohvrisse.
Temperamentsemad inimesed naudivad muusikat tantsu lüües. See ei
ole häbiasi, mitte keegi ei vaata viltu. Ka Maris istus tänavakivile
ja nautis ühe muusiku esinemist, kes mängis ja laulis nii
perfektselt Elvis Presley lugusid.
Portugallased käivad riides lihtsalt, mitte popilt. Ilmselt ei
osta kokku nad ka kallitde brändide riideid. Naised ei kanna eriti
kingi vaid kannavad tenniseid ja tossusid ka kelidi juurde, sest
maastik on Portos väga mägine ja kivine, kingakontsad lihtsalt
murduks ära. Eakad memmed ei pelga ringi käia erkkollastes
miniseelikutes, jalas roosad roosidega kingad ja seljas roosa,
läbipaistev narmastega tsärk ning õlal roosa õlakott. Ilmselt ei
aja portugali mehed ka igapäevaselt habet, sest igal teisel
kohalikul mehel on habe ees. Kui satubki tänaval liikuma
pintsaklipslane, kannab ta ülikonna juurde tennist või rihmikut,
kohvri asemel õlal odavat riidekotti, aga kunagi ei puudu ta näolt
naeratus ja suult viisakussõnad.
Väga palavate ilmade korral hoiab portugalalane rulood akna ees ka
päise päeva ajal. Öösiti ei karda rahvas magada avatud aknaga.
Nii nagu Eestis, on ka Portugalis tänavad täis kajakaid ja
tuvisid. Igal hommikul teatud inimesed söödavad neid. Aga hulkuvaid
kasse ja koeri kohtab üliharva. Koerad liiguvad kenasti koos
pererahvaga tänavatel keti otsas, ka nemad armastavad kõndides
puhata, sest mäkke ronimine ja kuum kliima võtavad keele vestile.
Autod on pargitud tänavatele üksteisele nii lähedale, et busside
möödumine nendest on nagu täppisteadus, millimeetrite küsimus, et
mõnda sõidukit ära ei rihiks. Aga portugallalne ongi väga täpne
ja viisakas liikleja, laseb sind üle tee ka kallaku peal, kuigi
kõndijat võib see hirmutada.
Porto on kunstilinn, kui nii võib öelda. Seal puuduvad kaasaegsed
klaas- ja paneelmajad, seda just kesk- ja vanalinnas. Äärelinnas
neid ikka on. Ja lähiümbruses asuvates linnades ka, nagu näiteks
Maias. Rõdudpiirded ja uksed on sepistatud, aknad ja rõdud
lilledega kanistatud ja seinaplaadid tejhatud mustritega joonistatud.
Igal uksel ja ukselingil on oma lugu rääkida. Kõik on nii
läbimõeldult ja detailselt ehitatud ja kujundatud, et paneb lausa
õhku ahmima see ilu.
Marisel läks süda härdaks, kui ta nägi keskväljaku juures, poe
ligidal väliseina ääres magamas ühte kodutut, kellel oli seal
lausa pesa. Kogu ta elamine asus ühes kohas ja palava ilmaga magas
ta õndsat und, veeklaas kõrval. Mitte keegi ei häirinud teda.
Pigem poetasid inimesed magaja kõrval olevasse kaussi sente. Vaid
üks vaegnägija, valge kepiga mees ajas kogemata kodutu veetopsi
ümber, mille peale kodutu ärkas. Kuid juba kibekiirelt andis üks
möödija talle uue veetopsi. Inimesed on sõbralikd ja arusaajad.
Maris kondas vist kõik keksväljaku poed läbi. Enamustes neist
müüakse sama kaupa, rohkelt suveniire ja riideid.
Kui ta keeras ühest vaiksemast tänavast üles, et ronida mäkke
ja sealt üle vaateplatvormi koju minna, tundis ta, et keegi jälgib
või jälitab teda. Naine kiirendas sammu, kui see võttis teda
võhmale, kuid hirmu peletamseks hüppas ta sisse ühte kohvikusse,
mis õnneks jäi tee peale. Ta hingeldas ja võttis istet, kui nägi
enda kõrval seismas kedagi. Süda puperdas ja hirmuhigi oli otsmikul
ning Maris tahtis appi karjuda, kui jälitaja sulges selja tagant ta
suu.
24. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar