- peatükk
Pooletunnine bussisõit Costa Novalt Aveirosse kulges
atiivse vestluse saatel. Marisele tundus nagu oleks Rinaldo
häälepaelad rohkem lahti läinud, noormees jutustas ja jutustas,
kuigi oli väitnud, et ta oskab inglise keelt vaid põgusalt.
„Kas sul on oma boyfriend olemas?“ küsis Rinaldo ootamatult.
Tegelikult polnud Maris valmis oma minevikku lahti lahkama hakata
ning ega ta ei tahtnud, et Rinaldo hakkaks mingit lootust heietama,
sest Marisel ei olnud plaanis ennast siduda, ta oli lihtsalt õnnelik
uue tutvuse üle. Ja eriti köitis teda Rinaldo temperament ja
viisakus. Noormees oleks nagu teisest ajast, ammusest, kus
elementaarne viisakus oli au sees ju kurameeriti viiskalt, mitte ei
ronitud esimesel võimalusel voodisse ega otsitud kohta kus seksida.
Just see köitis Marist, sest Eesti kogemtuste juures pidi ta
ööklubidest lausa minema jooksma, sest pidevalt küsiti seksi ja
kiputi amelema, mis Marisele vastu hakkas. Tema tahtis käimist,
pikalt kurameerimist, kui ta üldse plaanis ennast nii pea siduda.
Ülikool oli küll lõpetatud ja varem või hlem tuli töö peale
mõtlema hakata, pere planeerimine ei mahtunud lähitulevikus tema
ellu, ta tundis selles ennast veel liiga toorena. Pealegi polnud ta
siiani suutnud Trevorist üle saada, armastas oma esimest meest kogu
südamest, kuigi ta ei suutnud andestada, arvates, et Trevor on talle
sarvi teinud ja peab kusagil armukest. See kõik oli üheks suureks
põhjusest, üheks valusaks varjuks tema ja armastuse vahel. Maris
kartis haiget saada. Õhkõrn võib olla sein armastusest
vihkamiseni.
„Vabandust, aga ma ei taha sellest rääkida. Ma ei taha meie
imelist päeva ära rikkuda. Kõik on alles liiga värske, olen palju
haiget saanud ja ma ei taha minevikust rääkida.“ pihtis Maris.
Rinaldo oli väga mõistev ja sai Marisest liigai hästi aru. Ta
vaatas veekalkvel silmadega noorele naisele otsa, kallistas teda ja
suudles laubale. Nii oligi kõige parem. Olgugi, et Maris tundis
Rinaldo suhtes juba selle väikese ajaga hingesugulust, ei olnud ta
valmis noormehele ennast päriselt avama, ei olnud valmis oma
minevikku alasti koorima, sest ta tahtis seda õnnetunnet, mida oli
kogu päeva tundnud, tunda ka pöäeva lõpus. Maris oli nagu
paradiisi sattunud, maapealsesse paradiisi, mille olemasollu ta
siiani polnud uskunud, kuid nüüd ta ei kavatsenudki enam müüte
seljatama hakata, ta tahtis nautida hetke, nautida koosolemaist
ülisümpaatse Haipaania noormehega, kes oli nagu päikesekiir ta
ellu sattunud. Maris oli õnnelik.
Rinaldo jutustas oma elust avameelselt. Selgus, et ka tema
pikaajaline suhe oli hiljuti karile jooksnud, et kallim oli teinud
talle sarvi Rinaldo parima sõbraga, sestap lonkis Rinaldo sihitult
mööda Portot, kaks kätt taskus ja ei osanud oma eluga midagi peale
hakata, kuni kohtas imekenat Marist. Tõsi küll, ka Rinaldo elas
mõtetega alles oma eelmises suhtes, aga Maris köitis teda niivõrd,
et ta oli valmis uut suhet alustama. Liiga palju oli selle noore mahe
elus juhtunud lähiminevikus, et ta olin ense otsingute alles. Aga ta
vajas ka armastust ning oli valmis Marist võrgutma, võtku see aega
kaua tahes. Ta tõesti hoolis sellest haprast naisest ja pealegi
tõmbas teda heledamat verd naiste poole ka. Isegi Marise kõrval
bussis istuda oli noormehe jaoks piin, aga ta oli viiskas ja ei
surunud ennast peale. Seda enam, et nüüd oli ta teadlik Marise
värskete haavade suhtes, seda enam et iga hetkega hakkas see naine
teda rohkem köitma. Rinaldol tiirlesid juba peas igasugused mõtted,
ta tahtis naist aidata, et see õhkhabras tunne ja inimene ei kaoks
tal käest. Kuid noormees ei teadnud tegelikult oma sõbrannast
midagi. Ta teadis vaid et tüdruk on talle sümpaatne ja ka
seksuaalselt ligitõmbav. Aga ta pidi oma ihad maha suruma, sest
kartis nii väga lõhkuda seda sõprust, mis oli alles lapsekingades.
Rinaldo oli Marisesse armunud.
Aktiivselt vesteldes kulges teekond nii ruttu ja juba nad jõudsidki
Portugali Veneetsiasse- Aveirosse.
Aveiro asub Portugali loode ranniku lähedal, ning kahe
suurema linna, Lissaboni ja Porto vahel. Kolmandiku linnast haarab
enda alla Vouga jõgi, sellepärast tundubki nagu oleks linn
ehitatud jõe peale. Millegipärast on just see linn prantslate
lemmik Portugalis. See on tunduvalt odavam linn. Veinipudeli hind
algab 80 eurosendist ja see ei ole nii suur turismilinn kui Porto,
ning elu seal on sellepärast juba odavam. Eks ikka turism tõstab
hindasid.
Maris oli sellest linnast vaimustuses. Millised vaated
päikeseloojangule ja millised vanaaegsed veesõidukid. Olgugi, et
inimesi liigub vähe ja see linn on hoopis teise miljöö ja
iseloomuga kui Porto. Tänavasillutised on laotud kividest, mustrid
mis on tihedalt kividel koosnevad linnasümbolitest. Noored lonkisid
üle linna kostuva muusika suunas, kuid siis avastasid üllatuseks
ühemehebändi kes musitseris oma koduankal. Nähes kuulajaid ja
vaatajad, tõstis ta tuure. Tasuta kontsert, naeris Maris. Jõelinnana
ehivad jõgesid sillad, mida leidub seal väga tihti, kuid tänavad
on sirgjoonelised ja mitte mägised. Sellepärast tunduvad need pikad
ja lõputud. Olgugi, et Marisele meeldib Porto palju rohkem, nautis
ta hilisõhtut Aveirot täiel rinnal, ja muidugi kaaslase seltskonda
ka.
Kell 22.00 jõudsid noored, pärast tunniajast rongisõitu, tagasi
Portosse. Porto säras oma melus ja ilus. Rinaldo meelitas Marist
rockipeole, kuid Maris ei tahtnud mitte kuidagi lõhkuda päeva
imelist muljet. Ta oli siiani mõtteis palmipuude all, Atlandi
ookenai kaldal ja Veneetsialikus Aveiros. Rockipidu oleks liiast
olnud, sest liiga palju ei suuda keegi korraga läbi endast lasta,
või kui suudab siis tihtilugu inimene kes on alkoholiga üle
manustanud ja ei saa pidutsemisega pidama. Rinaldo oli küll pisut
pettunud, kuid ta mõistis naist. Tema oli ju kohalik ja ennegi
lähireisidel käinud, aga võõras tahab ikka rahulikult teise linna
ja riigi kultuuri endasse hingata, mite kapata kui täkku täis ruun,
kellel valu kusagilt näpistab. Noormees tegi ettepaneku Maris koju
saata, millega naine ka nõustus.
Enne Belomonte tänavalt vasakule keeramist, tegi Rinaldo
ettepaneku minna natukeseks vaateplatvormile, kohta kus nad Marisega
tutvusid, istuma ning sellega oli naine päri. Oli ju just
vaateplatvormist saanud Marise lemmikpaik Portos.
Kerge õhtutuul paitas imelist vaadet nautivate noorte kehasid ning
kogu Porto ja üle Douro paistev Gaia linn särasid tuledes. See oli
nii imeline vaade, et sõnadest vaate kirjeldamiseks ei jagu, seda
tuleb ise kogeda.
„Ega sul külm ei ole?“ vaatas Rinaldo õhtuhämaruses veel
kaunimana tunduvat Marist armunud pilguga.
„Natuke jahe on, aga ei hullu midagi.“ tõmbas naine õlarätiku
tihedamini ümber oma õlgade. Tsentelmees võttis endal tuulejope
selijas ja mässis Marise selle sisse, ning juttu jätkus kauemaks.
Rinaldo häälepaelad vallanusid üha enam, eks Poto kohalik kuivvein
tegi oma töö. Korra tabas Marist hirm, et ta niimoodi vastu ööd
istub võõra mehe embuses. Ta kartis, et äkki usaldab võõras
pimesi, sest ta ju ei tundnud portugallasi.
„Vabanda, Rin, ma olen väsinud. Peaks hakkama koju minema. Pikk
päeva seljataga ja...“ peitis ta hirmu hädavale taha.
Rinaldo suudles naise vaikima ja imekombel naine ei põigelnud ja
suudles vastu.
23. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar