neljapäev, 23. november 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (12.pt)

  1.   peatükk

  Pooletunnine bussisõit Costa Novalt Aveirosse kulges atiivse vestluse saatel. Marisele tundus nagu oleks Rinaldo häälepaelad rohkem lahti läinud, noormees jutustas ja jutustas, kuigi oli väitnud, et ta oskab inglise keelt vaid põgusalt.
  „Kas sul on oma boyfriend olemas?“ küsis Rinaldo ootamatult. Tegelikult polnud Maris valmis oma minevikku lahti lahkama hakata ning ega ta ei tahtnud, et Rinaldo hakkaks mingit lootust heietama, sest Marisel ei olnud plaanis ennast siduda, ta oli lihtsalt õnnelik uue tutvuse üle. Ja eriti köitis teda Rinaldo temperament ja viisakus. Noormees oleks nagu teisest ajast, ammusest, kus elementaarne viisakus oli au sees ju kurameeriti viiskalt, mitte ei ronitud esimesel võimalusel voodisse ega otsitud kohta kus seksida. Just see köitis Marist, sest Eesti kogemtuste juures pidi ta ööklubidest lausa minema jooksma, sest pidevalt küsiti seksi ja kiputi amelema, mis Marisele vastu hakkas. Tema tahtis käimist, pikalt kurameerimist, kui ta üldse plaanis ennast nii pea siduda. Ülikool oli küll lõpetatud ja varem või hlem tuli töö peale mõtlema hakata, pere planeerimine ei mahtunud lähitulevikus tema ellu, ta tundis selles ennast veel liiga toorena. Pealegi polnud ta siiani suutnud Trevorist üle saada, armastas oma esimest meest kogu südamest, kuigi ta ei suutnud andestada, arvates, et Trevor on talle sarvi teinud ja peab kusagil armukest. See kõik oli üheks suureks põhjusest, üheks valusaks varjuks tema ja armastuse vahel. Maris kartis haiget saada. Õhkõrn võib olla sein armastusest vihkamiseni.
  „Vabandust, aga ma ei taha sellest rääkida. Ma ei taha meie imelist päeva ära rikkuda. Kõik on alles liiga värske, olen palju haiget saanud ja ma ei taha minevikust rääkida.“ pihtis Maris.
  Rinaldo oli väga mõistev ja sai Marisest liigai hästi aru. Ta vaatas veekalkvel silmadega noorele naisele otsa, kallistas teda ja suudles laubale. Nii oligi kõige parem. Olgugi, et Maris tundis Rinaldo suhtes juba selle väikese ajaga hingesugulust, ei olnud ta valmis noormehele ennast päriselt avama, ei olnud valmis oma minevikku alasti koorima, sest ta tahtis seda õnnetunnet, mida oli kogu päeva tundnud, tunda ka pöäeva lõpus. Maris oli nagu paradiisi sattunud, maapealsesse paradiisi, mille olemasollu ta siiani polnud uskunud, kuid nüüd ta ei kavatsenudki enam müüte seljatama hakata, ta tahtis nautida hetke, nautida koosolemaist ülisümpaatse Haipaania noormehega, kes oli nagu päikesekiir ta ellu sattunud. Maris oli õnnelik.
  Rinaldo jutustas oma elust avameelselt. Selgus, et ka tema pikaajaline suhe oli hiljuti karile jooksnud, et kallim oli teinud talle sarvi Rinaldo parima sõbraga, sestap lonkis Rinaldo sihitult mööda Portot, kaks kätt taskus ja ei osanud oma eluga midagi peale hakata, kuni kohtas imekenat Marist. Tõsi küll, ka Rinaldo elas mõtetega alles oma eelmises suhtes, aga Maris köitis teda niivõrd, et ta oli valmis uut suhet alustama. Liiga palju oli selle noore mahe elus juhtunud lähiminevikus, et ta olin ense otsingute alles. Aga ta vajas ka armastust ning oli valmis Marist võrgutma, võtku see aega kaua tahes. Ta tõesti hoolis sellest haprast naisest ja pealegi tõmbas teda heledamat verd naiste poole ka. Isegi Marise kõrval bussis istuda oli noormehe jaoks piin, aga ta oli viiskas ja ei surunud ennast peale. Seda enam, et nüüd oli ta teadlik Marise värskete haavade suhtes, seda enam et iga hetkega hakkas see naine teda rohkem köitma. Rinaldol tiirlesid juba peas igasugused mõtted, ta tahtis naist aidata, et see õhkhabras tunne ja inimene ei kaoks tal käest. Kuid noormees ei teadnud tegelikult oma sõbrannast midagi. Ta teadis vaid et tüdruk on talle sümpaatne ja ka seksuaalselt ligitõmbav. Aga ta pidi oma ihad maha suruma, sest kartis nii väga lõhkuda seda sõprust, mis oli alles lapsekingades. Rinaldo oli Marisesse armunud.
  Aktiivselt vesteldes kulges teekond nii ruttu ja juba nad jõudsidki Portugali Veneetsiasse- Aveirosse.
  Aveiro asub Portugali loode ranniku lähedal, ning kahe suurema linna, Lissaboni ja Porto vahel. Kolmandiku linnast haarab enda alla Vouga jõgi, sellepärast tundubki nagu oleks linn ehitatud jõe peale. Millegipärast on just see linn prantslate lemmik Portugalis. See on tunduvalt odavam linn. Veinipudeli hind algab 80 eurosendist ja see ei ole nii suur turismilinn kui Porto, ning elu seal on sellepärast juba odavam. Eks ikka turism tõstab hindasid.
  Maris oli sellest linnast vaimustuses. Millised vaated päikeseloojangule ja millised vanaaegsed veesõidukid. Olgugi, et inimesi liigub vähe ja see linn on hoopis teise miljöö ja iseloomuga kui Porto. Tänavasillutised on laotud kividest, mustrid mis on tihedalt kividel koosnevad linnasümbolitest. Noored lonkisid üle linna kostuva muusika suunas, kuid siis avastasid üllatuseks ühemehebändi kes musitseris oma koduankal. Nähes kuulajaid ja vaatajad, tõstis ta tuure. Tasuta kontsert, naeris Maris. Jõelinnana ehivad jõgesid sillad, mida leidub seal väga tihti, kuid tänavad on sirgjoonelised ja mitte mägised. Sellepärast tunduvad need pikad ja lõputud. Olgugi, et Marisele meeldib Porto palju rohkem, nautis ta hilisõhtut Aveirot täiel rinnal, ja muidugi kaaslase seltskonda ka.
  Kell 22.00 jõudsid noored, pärast tunniajast rongisõitu, tagasi Portosse. Porto säras oma melus ja ilus. Rinaldo meelitas Marist rockipeole, kuid Maris ei tahtnud mitte kuidagi lõhkuda päeva imelist muljet. Ta oli siiani mõtteis palmipuude all, Atlandi ookenai kaldal ja Veneetsialikus Aveiros. Rockipidu oleks liiast olnud, sest liiga palju ei suuda keegi korraga läbi endast lasta, või kui suudab siis tihtilugu inimene kes on alkoholiga üle manustanud ja ei saa pidutsemisega pidama. Rinaldo oli küll pisut pettunud, kuid ta mõistis naist. Tema oli ju kohalik ja ennegi lähireisidel käinud, aga võõras tahab ikka rahulikult teise linna ja riigi kultuuri endasse hingata, mite kapata kui täkku täis ruun, kellel valu kusagilt näpistab. Noormees tegi ettepaneku Maris koju saata, millega naine ka nõustus.
  Enne Belomonte tänavalt vasakule keeramist, tegi Rinaldo ettepaneku minna natukeseks vaateplatvormile, kohta kus nad Marisega tutvusid, istuma ning sellega oli naine päri. Oli ju just vaateplatvormist saanud Marise lemmikpaik Portos.
  Kerge õhtutuul paitas imelist vaadet nautivate noorte kehasid ning kogu Porto ja üle Douro paistev Gaia linn särasid tuledes. See oli nii imeline vaade, et sõnadest vaate kirjeldamiseks ei jagu, seda tuleb ise kogeda.
  „Ega sul külm ei ole?“ vaatas Rinaldo õhtuhämaruses veel kaunimana tunduvat Marist armunud pilguga.
  „Natuke jahe on, aga ei hullu midagi.“ tõmbas naine õlarätiku tihedamini ümber oma õlgade. Tsentelmees võttis endal tuulejope selijas ja mässis Marise selle sisse, ning juttu jätkus kauemaks. Rinaldo häälepaelad vallanusid üha enam, eks Poto kohalik kuivvein tegi oma töö. Korra tabas Marist hirm, et ta niimoodi vastu ööd istub võõra mehe embuses. Ta kartis, et äkki usaldab võõras pimesi, sest ta ju ei tundnud portugallasi.
  „Vabanda, Rin, ma olen väsinud. Peaks hakkama koju minema. Pikk päeva seljataga ja...“ peitis ta hirmu hädavale taha.
  Rinaldo suudles naise vaikima ja imekombel naine ei põigelnud ja suudles vastu.


23. november. 2017.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar