- peatükk
Lembit jõudis koju tagasi alles vastu südaööd. Mathilde tundis
ennast halvasti. Ei, mitte tervise pärast, aga nüüd oli ta päris
kindel, et vennal on kusagil noorik, aga ei taha õele seda
tunnistada. Mathilde arvas endiselt, et ta takistab vennal eraelu
elamist. Süütunne kasvas iga päevaga.
„Tere õdakut, õtse!“ imestas vend, et õde istus köögis ega
maganudki veel.
„No tere, tere. Oli sul vast asjaajamist! Ja sa ei pea minu
pärast muretsema ning kedagi mulle seltsi saatma, olen nii suur
tüdruk küll, et saan endaga ise hakkama!“ iroonitses Mathilde.
Lembit muheles habemesse ja vaikis. Tegelikult oli tal õele väga
palju rääkida, kuid mees pidas õigeks nende uudistega lagedale
tulla alles uuel päeval, kartes, et põdur õde ei saa muidu und.
Uudised ei olnud just kergete killast ning Lembit ise ka alles seedis
neid ja ega ta polnud päris kindel ka kas rääkida nendest õele
või mitte.
„Õtse, õeke, ma olen tõesti täna väga väsinud. Kui lubad,
lähen ja viskan pikali, sest olen endiselt seda meelt, et hommik on
õhtust tergem.“ loivas Lembit oma tuppa, sulges ukse ja potsatas
riietega voodisse. Ega tal ausalt öeldes und ei olnudki, aga vana
mees tahtis üksinda olla ja mõelda oma elu üle järele. Ja mitte
ainult oma elu üle, sest värsked uudised puudutasid tem õde väga
tugevalt ja valusalt. Isegi nii valusalt, et Lembit oleks nagu
füüsilist valu tundnud. Veri on paksem kui vesi, ehk võiski nii
olla.
Umbes nädalajagu päevi tagasi kohtus Lembit juhuslikult oma
esimese pruudiga, võib vabalt öelda, et oma esimese armastusega,
sest nii see oligi. Saatuse tahtel toonased noored kahjuks kokku ei
jäänud, kuna Lembitu kauaaegne abikaasa Maive, naine, kellega ta
aastakümneid koos elas ja kelle hiljuti mattis, püüdis Lembitu
valedega võrku ning lõi üle, pehmelt öeldes. Olgugi, et Lembit
nuttis oma esimest armastust aastakümneid taga. Aga see selleks.
Eelmisel kohtumisel kutsus Reili Lembitut endale külla ning sealt
mees just tuligi. Tegelikult oli neil plaanis vaid veidike kohvi
tassi taga vestelda, aga asi võttis teise suuna. Reili nimelt töötas
haiglas anestesioloogina ehk narkoosiarstina kaua aastaid, töötab
pensioni kõrvalt veel praegugi, sest spetsialiste ei jagu, nooremad
on välimaale tööle pagenud ja eks omal soovil soovib nooruslik ja
tervisest pakatav arst ka pensionile lisa teenida. Kui arst hakkas
oma pikkadest tööpäevadest ia hirmudest rääkima, ei saanud ta
pidama. Eks ole arstideki inimesed kes kõike muresid ja saladusi
endas kanda ei jaksa. Hea kui on olemas lähedane sõber või
perekonnaliige, keda nad saavad usaldada ning kellele ka nad vahel
oma tööga seonduvatest muredest räägivad.
„Tead, Lembit, ma olen nii mures. Meie väikeses haiglas on liiga
palju hemofiiliahaigeid viimasel ajal, lähtuvalt 2013. aastal tehtud
uuringutest, mis väidavad, et Eestis on üldse kokku
hemofiiliahaigeid õnneks ligi sada. Ehk siis 1 haige 10000st.
Inimesed tihtilugu ei tea mis haigusega tegu on, kuna rahvasuu
nimetanb seda Kuninglikuks haiguseks ja siis arvatakse, et tegu ei
ole hullu ega eluohtliku diagnoosiga. Haiguse staadiumid on küll
erinevad, aga sellest haigusest ei parane keegi. Eks se nimi ole
pandud Romanovite dünastia järgi, sest nemad on ühed tuntumad
avaliku elu tegelased, kes seda põdesid. Tekib juba hirm, et
inimesed on massiliselt verd pilastama hakanud, kuigi nii mõelda ja
öelda pole vast ilus, eriti minul, arstil. Aga ma siiralt loodan, et
meie jutuajamine jääb meie vahele, sest olen andnud artivande ja
kui see saladus peaks kusagilt läbi imbuma, on minu karjääril, või
lausa elul kriips peal. Hea küll, tegelikult ma küsin su käest
otse. Kas sa tead, et Mathilde ei ole su pärisõde? Kas sa tead, et
tema juured ulatuvad kaugele Venemaale? Oled sa teadlik, et sinul on
teine isa? Või tead sa ka seda, et su poolõde Mathilde on
hemofiilia edasikandja?“ valgusid pisarad vana naise silmi. Olid
need kaastundepisarad või hirmupisarad, et ta arstivannet eiras?
Tegelikult ta seda viimast eriti ei kartnud, sest nagunii oli tema
juba oma töö, omast arust, siin ilmas ära teinud ja ta ei kartnud
edasist. Samas usaldas ta laembitut pimesi ja ausalt öeldes ei ole
lakkanud ta teda siiani armastamast. Aga armunud inimene on pime ja
teebki tihti vigu, mida ta hiljem kahetsema hakkab. Ka kõrgeaulised
tohtrid ei ole sellest priid.
„Hmm, vaat kus lops! Uskumatu! Aga samas,,,jah, jaa, ma tean oma
õe elust palju, liigagi palju, aga ma olen neid saladusi
aastakümneid endas kandnud, kuid seda, et ta mu poolõde on, selles
ma polnud päris kindel. Aga kui sa väidad, ju siis nii on. Olen jah
teadlik õe higusest, aga sellest mitte, et tema juured kaugele
Venemaale ulatuvad, sest juuri määratakse ikka ju ema liini pidi ja
ema on meil üks.“ oli Lembit kahtleval seisukohal.
„Olgu, olgu, kutsugem siis neid isapoolseteks juurteks, mis
Venemaale ulatuvad. Sa oled ikka paras tähenärija, nagu vanasti!“
vaatas Reili muheda pilguga, tõsist juttu rääkides, Lembitut.
„Oletagem, et nii ongi. Aga kes on siis minu isa? Kui sa juba nii
tark oled, ehk oskad ka sellel küsimusele vastata?“ oli Lemps
uudishimulik.
„Sinu isa, noh, tema sai isaks üsna puberteedi-eas ning praegu
ei ole teda enam elavate kirjas. Kahjuks.“ jäi arst millegipärast
kidakeelseks.
„Nojah, mis seal ikka, mina olen veendunud, et isa on see kes
last kasvatab, mitte see kes ta sigitanud on ja vastutusest eemale
hoidnud, seega oli mu bioloogiline isa, kes ta oli, mind see eriti ei
morjenda.“ andis Lembit teada.
„Oled sa valmis veel mind kuulama või olen sind südamepõhjani
ära tüütanud?“ jäi Reili viiskaks.
„Anna aga haugu, mis mul ikka enam kaotada!“ tahtis Lembit
naist edasi kuulata. Tegelikult Lembit täitsa nautis Reili
seltskonda ja usaldas ka teda, kuna tundis teda aegade algusest ja
mäletab siiani, et võis teda juba siis usaldada. Pigem oli Lembit
see, kes naise usaldust pettis ja teisel ennast ära moosida lasi.
Kummaline, et nüüd, aastakümneid hiljem, Reili ikka veel usaldab
sinisilmselt seda petist. Naised ja nende sinisilmsus!
„Ohjh, päris raske on sellest kõigest rääkida. Tean, et teen
suure vea, aga ma ei suuda ka vaikida. Nagu sa tead, olen ma
narkoosiarst ja puutun haiglas kokku iga patsiendiga kes läheb
operatsioonile. Pealegi on meie haigla nii pisike ja arstide visiidi
ajal saame igast patsiendist ideaalse ülevaate, sest peame ju nende
diagnoosidega kursis olema. Nõndaks siis. Alevis elab üks naine,
nimega Mirell, see on väga haruldane nimi ja minu teada teist
sellise nimega inimest meie registris üldse ei olegi. Kas saad aru
millele või kellele vihjan?“ küsis Reili.
„No oletame, et saan, sest ma tõesti tunnen ka ühte
sellenimelist meie kandis siin. Edasi?“ muutus Lembit üha
uudishimulikumaks.
„Sellel naisel on poeg, õigemini on tal kaks poega, üks
esimesest abielust ja teine päris titake alles. Kas tead, et Mirell
põeb ka hemofiiliat? Olgugi, et reeglina põevad mehed, aga naised
kannavad seda edasi. Kuid juhtub ka erandeid ja jsut see Mirell ongi
erand. Tema vanem poeg, oehh, ei suudagi nime meenutada, igal juhul
mingi väga noortepärase nimega noormees, tema põeb ka hemofiiliat.
Ma olen nii hämmingus, sest need diagnoosid pandi nendele
patsientidele alles hiljuti. Õnneks osatakse tänapäeval seda
haigust kontrolli all hoida, sest sellest ei tervene keegi. Aga
patsiendid peavad väga hoolsad olema oma tervisejuhendite
jälgimisega, muidu on kuri karjas. Vanasti oli hemofiilia haige
eluiga ikka päris lühike, kuid tänapäeval on meditssi
areneunud...Annaks jumal, et ükskord leitaks ka ravim, mis selllest
ahigusest terveks ravib!“ oli Reili tõsiselt mures.
Lembit vajus mõtteisse. Neid oli ju päris mitu õde ja venda,
osadest ei tea Lembit ja Mathilde siiani midagi. Ja Mathildel oli
omakorda päris mitu last, kelle kasvatusõigused nad Johhannesega
ära andisid ja just selle sama haiguse pärast. Mathilde küll
arvab, et tema sünnitatud lapsed on kõik ammu surnud, kuna tollel
ajal surid tõesti selle haigusega lapsed väga noorelt. Kuid samas
otsib ja näeb ta paljudes, tema laste vanustes inimestes, oma lapsi.
Ta ei ole sellest kunagi üle saanudki. Enne oli tal veel Johhannese
õlg, millele toetada, kui ahastus kippus maad võtma, kuid nüüd
oli ta hingelt üksi, sest palju tuge ikka Lembitust talle oli ja
lemmiksugulane oli teda maha jätnud, oma elust välja visanud. See
kõik tegi tegelikult Mathildele väga palju haiget. Tegelikult oligi
vaid Lembit kes Mathilde minevikust teadis, sest vana naine oli
suutnud oma saladusi kiivalt varjata ja välja näidata ennast
õnnelikuna, kuigi mitte keegi tegelikult ei näe naise hinge, kes on
saatuse tahtel pidanud oma ihuviljadest loobuma.
„Aga ise? Räägi endast ka? On sul pere? Oled või olid
õnnelikult abielus? Või oled koguni vanaema?“ tahtis Lembit juttu
teise teema peale veeretada.
„Ah, mis nüüd mina! Elupõline vanatüdruk olen. Sina ju mind
ei tahtnud!“ oli Reili torssis näoga.
„Egas mina ainuke mees siin maamunal pole, neid
kavalerikandidaate sul ju ikka jagus. Väga paljud poisid oli minu
peale kadedad.“ mäletas Lembit minevikku sama hästi nagu eilset
päeva.
„Tead Lembit, kõige kurvem ja hullem ongi see, et ka mina põen
hemofiiliat....“ takerdus arsti jutt pisaraisse.
„Mida? Sa ei taha ju ometi öelda, et...?“
25. november. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar