reede, 17. november 2017

ELU PÄRAST ELU 2. (5.pt)


  1. peatükk

  Hommik Tallinna lennujaamas oli rahvast tulvil. Maris istus Lufthansa lennukile, pani lutsukommi põske, et kõrvad lukku ei jääks, ja juba paari tunni pärast maandus lennuk Frankfurdi lennuväljal. Tunnine vahe Saksamaaga tekitas naises pisut segadust, aga juba paari tunni pärast istus ta järgmisse lennukisse ning kahe ja poole tunni möödudes astus Portugalis, Porto lennujaamas lennukist välja. Kell oli Portugali aja järgi 11.09 kuigi nüüd oli kodumaaga kahetunnine vahe, Eestimaal näitas kell 13.09 aega.
  Maris võttis Porto lennujaamast takso ning peale 10 km läbimist astus ta Porto vanalinnas taksost maha ning tema kukkur oli 26 euro võrra vaesem, kuid see ei heidutanud naist. Ta teadis, et suudab kokkuhoidlikult elada ning teda ootas soodus üürikorter Belamonte 107 majas. Nimelt üüris ta kolmetoalises korteris ühte tuba. Juba vaade elamise aknast oli lummav, tänavatel puudus asfaldkate ning need olid kõik sillutatud, kuid imekitsad ning mägised. Aknast vasakule jäi kirikut meenutav Escadaria hoone mille juures asub muuseum Museum Igreja da Misericordia ning maja esimesele korrusele baar, kus laupäeviti Portugali nutulaulu fadot laulmas käiakse. Maja vastas asusid korterelamud, iidsed ja mitte just kõige parema väljanägemisega. Portugallane kuivatab ka aluspesu avalikult oma rõdul või akna all, sest majadel puuduvad hoovid ja hooned on ehitatud üksteise otsa. Akende alla on pandud riiete kuivatamiseks trossid, mida saab vajadusel liigutada koos pesuga, kuivama pandud pesu nihutada edasi. Ka suured linad, tekikotid ja muud pesud lehvivad aknende taga, see on nii loomulik, keegi ei vaata viltu.
  Porto on turismilinn, kuigi umbes 10 aasta eest oli linn suhteliselt välja surnud, hooned seisid tühjana ja lagunesid. Täna keeb linnas aktiivne elu, hooneid taastatkse ja eluaseme hinnad on kõrged. Kohvikute ja poodide siestad kestavad kella 16.00-20.00 ning alates sellest kellaajast algab ööelu, poed, kohvikud ja pubid on avatud nii kaua kuni rahvast jagub ninh hommikuti avatakse siis kui poeomanik tahab. Müüjad on väga lahked ja vastutulelikud, naeratavad ja tänavad iga asjs peale. Kohe esimesel õhtul õppis Maris selgeks portugalikeelse sõna obrigado, mis tänendab tänan. Õhtud ja ööd on soojad. Maris ostis endale hiigelsuure Porto logoga õlasalli, et see endale ööelu nautides õlgadele tõmmata, kuid tal hakkas sellega palav. Päikese loojudes ei lähe ilm külmaks ja rõskeks.
  Portugallane joob veini nagu vett, sest see on väga odav ning tarvitatakse iga päev. Portugal ongi veinimaa ja portvein pärineb Portost. Legendi kohaselt sündis see jook 17. sajandil, kui britid Douro orust veini trantsportima hakkasid ning segasid selle parima säilivuse nimel brändiga. Aga suuremad veinikeldrid asuvad teiselpool jõge asuvas Gaia linnas, kus on hoopis teistsugune elu ja isegi teine linnapea. Porto Portugali suuruselt teine linn ja mitteametlik pealinn turismimagnetiks, kuigi 2001. aastal kandis just Porto Euroopa kultuuripealinna staatust. Ilmselt sellepärast, et linn kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja. Seal on säilinud baroki-aegne arhidektuur ja eriti ilus on vanalinn, kuhu Maris oma teise kodu leidis. Turiste on erinevaid, kes tuleb veinireisile, kes kultuurireisile. Üks kuulsamaid turismimagneteid on Porto vanalinnas asuv Sao Francisco kirik. See on ehitatud gooti stiilis ja seest barokkstiilis, ning siseseinad on kaetud ehtsa kullaga. Kirikus asuvad katakombid ja muuseum, mis on ka turistile avatud. Vaatamata sellel, et Porto on üks vanemaid Euroopa linnu, on seallne arhidektuur ikka väga hästi säilinud. Enamus linna majaseinu on kaetud mustriliste kahhelplaatidega, mis on omaette vaatamisväärsus.
  Üleeelmisel sajandil projekteeris Gustave Eiffeli mantlipärija Leopold Valentin Ponte Luisi silla, mille pikkus on 385 meetrit. Kuulus Eiffel aga on konstrueerinud Portot ja Gaiat ühendava Dona Pia Maria silla.
  Nii nagu mujalgi maailmas, tegutsevad ka Portugalis üliõpilaskorporatsioonid, igal korporandil on oluline sisekord ja korporatsiooni sümboolika. Neil on kombeks riietuda musta ja kanda õlgadel musta värvi hõlste, hõlst on neile erilise tähendusega, sest isegi restorani sööma minnes laotavad selle söögilauale, ajavad sellele toitu peale ning kannavad uhkusega määrdunud hõlsti kõikjal. Rebaste ristimine toimub igal neljapäeval. Tihti annavad nad ka linna avalikes kohtades kontserte ning teevad meeletusi millest paljud aru ei saa ning mõnigi sündmus on lõppenud surmaga. Ükskord olla 4 üliõpilast ookenai uppunud. Ookeani laine on ju ohtlik, viib sind kergesti endaga kaasa. Need 4 sidusid jala ümber raske kuuli ja siis tuli laine...Maris tundis ennast õnnelikult, et ta oli ülikooli lõpetanud Eestis, kus üliõpilaskorporatsioonid ei võta nii äärmuslikke asju ette, ei sea ekstreemsuste ja hullustega oma elu ohtu. Naisele jäi tunne, et see oleks Portugalis nagu katsumus, tulla elusana välja ekstreemsuskatsetest. Tundus nagu vaid ellujääjad vääriks kõrgharitud diplomiga elu. See veidi hirmutas naist. Aga õnneks oli naine õigel ajal ja õiges kohas tudengina õppinud ja ta tundis sellest vaid siirast rõõmu. Pealegi pidavat väidetavalt Eesti ülikoolides väga hea kõrghariduse saama, sestap on maailmas meie rahva kohta väga palju andekaid teadlasi ja leiutajaid. Maris tundis ennast unelmatelinnas küll nagu kodus, aga siiski oli õnnelik, et ta on eestlane.
  Kuna Portos on komme, et viisakas oleks restoranides kasvõi eelmisel päeval või mitu tundi enne söögi kellaaeg broneerida ning tellimus sisse anda, ei kasutanud naine seda võimalust tihti, vaid armastas toituda tervislikult, ehk siis tarbida ohtralt puuvilju ja pakisuppe, sest nii tuli odavam. Praed on küll väga maitsvad ja hõrgud, aga hinnad samuti.
  Umbes 5-6 aasta eest oleks Porto justkui taasavastatud, siia tuli elama palju turiste, nende hulgas palju Ukraina sõjapõgenikke. Nii saab mõnes kohas isegi vene keelega hakkama, näiteks Kristallpalees- Jardins do Palacio de Cristal, kus üks ukrainlanna baaridaamina töötab. Seal korraldatakse erinevaid sündmusi, kontserte ja konverentse. Kristallpalee ümbrus on imelilus ja sind saadavad seal uhked paabulinnud, kes oleks justkui aia valvurid. 1865, aastal ehitatud Kristallpalee kahjuks hävitati ja ehitati hiljem ümber betoonehitiseks.
  Maris istus Porto vaateplatvormil, jäädvustas seda ilusat vaadet fotodele ning nautis imelist loodust.
„Küsi tema käest,“ kuulis ta ühtäkki eesti keelt. See oli ülimõnus tunne, sest nädala jooksul, mil ta juba Portos elanud oli, polnud ta oma teada ühtegi eestlast kohanud, no vähemalt tema arvates. Üks sihvakas noormees tuli Marise käest tuld paluma, kuid Maris vastas;“võid ka eesti keeles küsida,“ omal nägu muigel.
  „Oihh, ei ole võimalik, et siin ka eestlasi kohtab!“ imestas Kermo, Haapsalust pärit noormees kes ühes kallima Annahiga juba aastaid maailmarändurina ringi eksleb. Marisest, Kermost ja Annahist said ühe hetkega justkui parimad sõbrad, sest võõrisl elades eestlast kohates lihtsalt tekib sõpruskontakt kiiresti. Paar tunnikest lobiseti maast ja ilmast, portugali kommetest, kultuurist ja turismipiirkondadest kuhu nooed Marisel minna soovitasid. Kuid siis nad läksid, läksid mööda vaateplatvormi Kristallpalee suunas, sest just selle koha ligidal pidid nad telkima. Marisel tekkis kuidagi tühi tunne ja esimest korda selle nädala jooksul tundis ta koduigatsust, sest Kermo ja Hannah pidid järgmisel päeval Eestisse lendama, seal veidi puhkama ja siis taas maailma avastama minema. Noored olid oma reisikire nimel isegi Haapsalu linnas asuva kinnisvara maha mõüünud, nad mainisid lausa ühest suust, et hetkel on parim aeg reisida, ega lapsevanematena või raugana enam ei saa. Noortel olid prioriteedid paigas. Pealegi veetsid nad erinevates riikides lausa mitmeid kuid, tegid tööd, teenisid elamisraha ning olid õnnelikud. Marist tegi noorte elu lausa kadedaks, ta oleks tahtnud ka koos kallimaga mööda maailma rännata, kuid tal ei olnud enam kallimat ja ennast siduma ta ka ei plaaninud hakata. Liiga valus oli olnud Trevorist lahkumine, sest see jättis ta südamele suure pitseri, mis aegajalt, ka vastu tahtmist, meenus ja uuesti haavad lahti rebis. Maris vajus mõtteisse, kui tundis korraga, et keegi jälgib teda. Naisel oleks justkui silmad seljataga olnud, ta oleks nagu reaalselt näinud. Tema seljataga puu najal oli istet võtnud üks tõmmu mees, kes istus ja söötis tuvisid. See hirmutas naist ning ta tõusis ja liikus haigla suunas, sest mööda kitsukest tänavat, kus varastel hommikutundidel on vähe liikuvust, ta minne ei julgenud. Õnneks jäi mees temast puu najale istuma, kuigi siis kui Maris seljataha vaatas, piidles võõrs teda endiselt kahtlase pilguga. Ei ole keegi kusagil hädaohu eest kaitstud, ei Eestis, ega välismaal. Olgugi, et portugaallane on alati viisakas ja tundub sõbralik, ei tarvitse seda kõik olla, igas riigis ja igal maal on ka neid kes ei ole kas ühiskonna poolt soovitud või neid kes ei soosi ei ühiskonda, ega kasvõi võõramaalasi oma maal. Sellepärast tuleks ettevatlik olla igal pool.
  Kui Maris taagsi vaateplatvormi suunas hakkas liikuma, tundis ta taas, et keegi jälitab teda, kuid ta katsus oma hirmu vaka all hoida. Mõne hetke pärast ütlesid närvid alt ning ta pidi ennast hingetuks ehmatama.


17. november. 2017.a
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar