ELU PÄRAST ELU 2. (3.pt)

 3. peatükk

  „Lembit, kurjam, ma oleks peaaegu shoki saanud!“ ehmatas Maris ennast näost kaameks.

  „Ära sa mitte räägi, kadunud sugulane ka välja ilmunud! Ohoo, siis lausa läigib kõik! Aga kus mu õtse on? Ega..?“ oli Lembit korraga mures.

  „Õtse, õtse, tule siia, kallis vanaonu, tahan sind nii kallistada!“ juba jooksiksi Maris vanaonu embusse.

Jutuvadina peale komberdas Tilde magamistoast kööki ja ta silmad täitusid pisaratega, nähes sugulasi teineteist embamas. Ja uskuge või mitte, Mathilde vajas kõndimiseks vaid ühe kepi tuge ja seegi oli rohkem nagu muuseas ta küünarnuki all.

  Üle aastate valitses majas rahu ja armastus. Üle aastate tundis ka memm ennast inimesena, kuigi hetk tagasi ei tajunud ta veel kas Marise kohalolu on ulm või on ta lemmik ilmsi kohal. Tilde imetles kööki ja ta ei tundnud seda äragi, kõik oli nii puhas ja korras nagu paari aasta eest. Kõik oli endine. Ka Lembit ebales kas istuda diivanile või mitte, sest maa mehena oli ta harjunud tööroobadega ka majas istet võtma, kuid nüüd oli kõik nii valge ja puhas, mees kartis diivani katet ära määrida, olgugi, et ta hetkel tööroobades ei olnud. Pika kaalumise peale istus ta järile, mille peale Mathilde istudes jalgu toatada armastas. Järi oli ainus iste mis veel pestud polnud, kuid oli sätitud veeämbri kõrvale ja ootas pesemist. Maris tegi küll kummalist nägu, nähes, et vanaonu ta tööjärje oma tagumiku alla sättis, kuid ega tal enam aega küürimiseks ei jäänudki, nii palju oli rääkida.

  „Räägi, kallis sugulane, või meedik, või kelleks sind nüüd kutsuda tuleb? Kuidas sa oled elanud? Kui kaugel on su õpingud? Kas sinust saab tohter?“ oli Lembit kärsitu.

  „Ahh, mis ma nüüd sellest, küll jõuab!“jäi Maris kidakeelseks ja Mathildele meenus nende vaheleine jutt enne lõunauinakut ja ta nägu vajus taas torssi. Nüüd oli ta kindlamast kindlam, et tema lemmiksugulasest on prostituut saanud ja see ei rõõmustanud vanatädit karavavõrdki. Pigem otsustas memm vaikida.

  „Pigem, onu Lemps, räägi kuidas sinul läinud on? Kuidas su naisel ja pojal kulgeb?“ keeras Maris jutu teise teema peale.

  „Ah, mis seal ikka, poiss on nagu poiss ikka, kangekaelne ja isekas. Naise aga matsin ma maha, polnud temast ammu enam elulooma, aga ega ma sellel teemal eriti sõna võtta ei taha. Kes läinud-see läinud, lahkunut miski ega keski enam tagasi ei too,“ ei olnud ka Lembit oma isiklike teemadega eriti jutukas. Pigem lõi ta silmad maha ja ootas, et keegi jutujärje oma kanda võtaks. Võttiski. Mathilde avas oma suu, kuigi ennist otsustas kuulaja rollis olla.

  „Mes me siin ikka nii kurbadel teemadel...ei meeldi minule see ütelus, et kes minevikku ei mäleta-elab tulevikuta. Eks me kõik mäletame täpselt nii palju kui aju meil selekteerida suudab või täpsemalt, nii palju kui mäletada tahame. Aga elu on kord selline, et head asjad kipuvad enne ununema ja halvad asjad süübivad ajju ja jäävad sinna nii elusalt, et raske on neid tagumistesse ajukäärudesse peitu talletada, kui ajavool uhub nad tagasi meie eluteele, olevikku. Praegu on tähtis see hetk, et pere on taas koos, et sina, mu kallis Maris, oled taas meiega. Lembit, aitäh, et tulid tagsi oma invaliidist õde aitama, jään sulle elu aeg võlgu...“ muutus Mathilde ühäkki härdaks.

  „Ohh, mis sa nüüd! Mis võlgu! Lõpeta! Loll jutt suhu tagasi!“ tegi Lembit silma.

  „Teate, ma pean teid tegelikult kurvastama. Mul on ülimalt hea meel, et te siin kahekesi hakkama saate, et onu Lembit sulle, kallis Tilde-memm, toeks ja abiks on ja jääb. Mina tulin tegelikult vaid korraks. Või noh, kas lahkun täna, homme või ülehomme, seda ma veel öelda ei oska. Aga ühes olen kindel, ma ei jää kauaks. Tulin teid üle vaatama ja lähen, kolin kaugele ära, välismaale. Ärge küsige kui kauaks ja miks, sest ma olen oma otsuse juba teinud. Ma lihtsalt ei suutnud enne teid nägemata minna. Kõik need aastad tundin teie järgi kohutavat igatsust, ängi ja olin endaga pahuksis, kuigi suutsin mured seljatada ja edasi minna. Olen oma tee valinud ja selline kord on minu saatus. Nähes, Tilde, et sa oled paranemas, tunnen ma nüüd ennast kodri paremini, kuigi minu osa sinu paranemisel on olematu, aga siiski...Ma lihtsalt ei taha minevikuga kohtuda, sest minu valitud tulevik on palju helgem, lootusandev. Olen kogu oma teadliku elu armastanud inimesi, nendega suhelda ja minu töö ning kutsumus on just see mida mööda ma käin. Ükski amet ega töö ju ei pidavat inimest rikkuma, nagu sina, mu kallis vanatädi, oled alati mulle rääkinud, seega olen õigel teel ja ei pahanda kui mõnele minu rada meelt mööda ei ole. Ega mina muutunud ei ole, pigem olen täiskasvanuks saanud ja tean mida elult tahan, või siis mitte. Kuid kaldun arvama, et vähemalt 98% tean. Aga ärge iial mõelge, et ma oeln ükskõikne, kindlasti mitte. Olen liiga palju elult peksa saanud ja Eestisse jäädes ei näe ma helget tulevikku. Ärge pahandage, aga nii on. Ärge rääkige mulle ka sellest mis juhtus mõne aasta eest ja kuidas elavad minu minevikukaaslased, uskuge, ma ei vaja seda teavet! Ei vaja! Olen oma minevikuga rahu sõlminud ja mind terendab uus elu, uues riigis, uues linnas, uuel ametipostil. Kõik saab teistmoodi olema, aga mina jään endiseks Mariseks. Palun, ärge kurvastage, mu kallid!“ oli Marisel endal pisar silmas.

  Mathilde oli vagusi, sest tal lihtsalt ei olnud sõnu. Kas tõesti tema kallis sugulane läheb oma keha müüma teise riiki? Jumaluke küll, mujal maailmas liigub rohkem aidsi! Kas tõesti enam muud valikut ei ole, muul viisil raha teenida ei saa, kui ainult prostituudina? Kõik need küsimused sõid Mathildet seestpoolt, aga ta ei saanud neid oma kalli sugulase käest küsida. Ta pidi need endasse varjule jätma, kui üldse. Mathilde tundis just täna,et ta on tervenemas ning ta on rohkem, kui kindel, et suur osa on selles just Marisel, sest lähedased on kõige paremad tervendajad. Aga at ei teadnud kas mainida seda Marisele või mitte, ta ei teadnud ülds emida öelda, sest õnn tundus üürikeseks jääma. Õnn astus vaid korraks uksest sisse ja tahab jälle peost libiseda. Mathilde kardab, et Marise lahkumine paneb ta tervisele uue põntsu. Vana naine kardab, et ta ei suuda ilma Mariseta elada. Liiga palju emotsioone ühel päeval üle elada, see pole just kõige parem vanale ja põdurale inimesele. Olgugi, et Lembit tuli tagasi, müüs oma kodu maha, mattis abikaasa maha ja tuli. Poiss on tal ju oma elu peal ning Lembitul on kullast süda sees, kuigi ta elu ei ole olnud meelakkumine, sest abikaasa kohtav minevik rullus nende abielu jaooksul lahti ja varjutas nende õnne. Aga Lembit kannatas vapralt kõik ära, sest neil on ju ühine laps ja tegelikult Lembit armastas oma abikaasat väga, kuigi viimane elas valede najal ja mainis korduvalt, et sõna armastus on vaid tühipaljas sõnakõlks, seda pole reaalselt olemas. Olemas pidavat olema vaid füüsiline armastus, ehk siis armastus seksi vastu, kehaline kontakt, mis kaob peale rahulduse saamist. Lembitu kadunud abikaasa oli endine prostituut ja sellepärast otsustas Mathilde vaikida, ta ei tahtnud iitsatadagi, et nend ekallis sugulane Maris on sama elukutse esindaja. See rebinuks Lembitu haavad lahti ja ega Lembitki teab mis noore enam ei ole ning ega temagi tervis korras pole. Veavleb teine juba aastakümneid südamerütmihäirete ja hüpertoonia käes. Eks need inimesed ikka haigestuvad südamehaigustesse, kes elavad oma mured enda sisse, sest mured teevad inimese organisimi pesa ja hakkavad seda seespidiselt halvama, nii jääbki süda haigeks. Ja hüpertooniat põevad enamuse südamehaigetest ning tihtilugu on kõrgvererõhk just see mis südamele laastavalt mõjub.

  „Ohjah, mu lemmiknaised, raske on, tõsiselt raske on! Ma saan sinust, kallis Maris, väga hästi aru. Ka sind ma mõistan, kallis õtse. Aga ühte ma ei mõista, miks just head inimesed peavad siin elus kõige raskemat ja rängemat taaka kandma. Ei, ei, ma ei esitanud seda küsimust teile ja ma ei mõelnudki seda küsimusena. Lihtsalt, see on nii kummastav, et mõni tuhisen naerulsui elust läbi, ei mingeid üleelamsi ja asju. Tuleb, elab ja läheb õnnelikult, une pealt. Just une paelt tahaks ka mina minna...Ärge mõistke mind valesti, aga ka mehed laskuvad vahel masendusse, kaovad oma maailma nagu tuul horisondilt, elavad seal eremiidi elu mõnda aega ja siis tulevad tagasi. Seda lihtsalt on vaja. Usun, et ka Trevoril...“ tahtis Lembit ikkagi Marise minevikku pugeda, kuid Maris katkestas ta mõtte.

  „Teiega oli tore, ma peangi minema hakkama. Oihh, kell nii palju, nüüd mul läheb juba kiireks!“ sekkus Maris vanaonu juttu, tõusis toolilt, suudles memme ja vanaonu otsmikule ja seadis sammud ukse suunas.

  Mathilde ja Lembit istusid vaikides. Alles hetk tagasi oli kõik ilus, pere oli koos ja nüüd on ta läinud.

  „Sa kuradi tohman ei saanud siis suud pidada! Maris just mainis, et ta ei taha minevikust midagi teada ja sina nagu kiusu pärast tuled Trevori teemaga lagedale. Kas sul häbi raasugi ei ole või? Mine nüüd ja too ta tagasi! Mis sa passid, mine!“ oli Mathilde nii vihane, et Lambit ei tundnud oma õde äragi. Vanamees tõusis järilt ja jooksis õue, kuid nägi vaid veel auto tagumikku. Maris oli läinud, lahkunud vanakeste elust, nagu poleks teda seal olnudki. Nagu oleks see tundide pikkune kohtumine olnud unenägu, valusalt ilus unelm. Aga tegelikult oli see reaalsus ja Lembit seisis veel kaua trepil, sest ta ei teanud mida õtsele öelda. Lembit ei teadnud kas avada maja uks või tuhiseda oma autoga Marisele jäerele. Ta lihtsalt seisis ja vaikis.

  „Ahh, mis seal ikka, tule tuppa. Anna andeks, et häält tõstsin. Anna mulle, vigasele vanamutile andeks,“ võttis Mathilde taas oma kaks keppi ning komberdas nende najal verandatuppa.

13. november. 2017.a.

Vana-Rääma