Sütelkõndija

foto netiavarustest

                          SÜTELKÕNDIJA

   Söed. Hõõguvad söed igal pool. Ja nende kaskel paljajalu kõndiv Jumalanna, nagu ilmutis öös.

Seminar tuli taas kokku augusti sumedal ööl, nagu see juba rituaaliks või kombeks oli saanud. Iga aastaga ilmus seminari mõni uus liige, kes oma esimese sütelkõnni samme tegi.

   See Jumalanna, kes hetk tagasi sügavasse meditatsiooni ja alfaseisundisse langes, astus nii vabalt, et seminarikaaslased olid lausa hämmingus. Isegi juhendaja hingas kordi aeglasemalt, nagu tahaks ta hing peatuda.

   „Miks te tulite siia seminarile?“ küsis kohale sõitnud ajakirjanik Jumalannalt.

Viimane vaatas võõrast tühjal pilgul, nagu näeks küsijast läbi. Küllap ta nägigi, kuna oli just hetk tagasi saavutanud seisundi, võidu hirmude üle, mis olid seotud tules põletada saamisega. Ka kõik teised hirmud, mis ta ajusagarate vahel kinni olid, kadusid. Jumalanna viibis justkui transis ja võõra hingeaur lausa segas teda, ta ei kuulnud isegi küsimust mis talle esitati. Ta oli äsja kogenud et ta on iseenda vaim, kes oma mateeriat kujundab, mitte ei kujunda seda teised, ei maailm, ega kogu universum, rääkimata kolmandast isikust.

Enne sütelkõnni avastamist tundis Jumalanna, et ta on oma hirmude vang, hoides ise oma elujõudu ja energiaid hirmude köidikuis, aga ta ei näinud seda, sest ta oli vaimupime. Hirmud olid ta enda meelevalda haaranud ja alles nüüd, juba peale esimest sütelkõndi, kus ta jalatallad jäid endiselt titeroosaks, sai Jumalanna endaga tuttavaks. Talle tundus nagu ta oleks ületanud pehme ja niiske samblavaiba, mitte süteteki. Ta oli elanud teistele, mitte endale.

   „Vabandust, kas ma pean küsimust kordama?“ oli ajakijanik järjekindel.

   „Kuidas, palun?“ vaatas Jumalanna taas võõrast läbi või mööda, mis veidi küsijat ehmatas. See pilk, see oli nagu hõõguv süsi, sädeles, virvendas ja tekitas küsijas kõhedust.

   „Mis tõi teid siia seminarile? Kas olete siin varem ka käinud? Mida see sütelkõndimine teile annab? Või võtab hoopis? Miks te lähete ennast vabatahtluklt küpsetama? Milleks see hea on?“ pommitas ajakirjanik küsimustega, nagu oleks kuulirahe teda tabanud.

   Jumalanna pööras taas pilgu küsija poole ja alles peale paariminutilist põrnitsemist suvatses ta suu avada.

„Teate, isegi esimese klassi laps oskab paremini küsimusi esitada kui teie. Aga ärge võtke mu vastust negatiivsena, ma lihtsalt olen aus nii enda kui teiste suhtes. Seminarile ei toonud mind mis, vaid kes, ja see kes olen mina ise. Mitte keegi ei vedanud mind siia väevõimuga. Mitte keegi! Tulin täiesti omal jalgeil, nendel samadel.“ viitas ta käega oma jalalabadele.

   „Aga...“ tahtis ajakirjanik jätkata.

   „Ei mingeid agasid, neid lihtsalt pole olemas. Kui tahate agatama hakata, võtke jalad paljaks ja kogege seda mida mina just tunda sain. Siis saate vastuse ka küsimusele mida sütelkündimine annab. Kindlasti annab, ei võta isegi siis, kui peaksite oma tallad ära põletama, siis te lihtsalt ei ole valmis ennast vabastama negatiivsest energiast ja elate edasi sellega, kuni plahvatate nagu mõni pomm, loopides killud laiali. Katsuge siis neid kokku noppida! Pealegi olen ma seda meelt, et ajakirjanik, kes tuleb sellisele seminarile, võiks enne kodutööd teha, sest need stampküsimused on tüütud ja naiivsed. Jah, ma võin hetkel ise negatiivsena kõlada, aga asi on pigem tõlgenduses, kuidas keegi mida tõlgendab. Kui mu vastus tundub teile negatiivsena ja mõnele seminarikaaslasele vastupidisena, siis juba see näitab milline energia kellelgi ülekaalus on. Kõigepealt tuleb enda energeetika tasakaalu saada, alles siis ilmuvad su maailma värvid, alles siis märkad ja näed sa et maailm ei ole ainult mustvalge.“ selgitas Jumalanna nagu oleks ta jutt jooksnud lindilt.

   „Ma olen vist ajakirjanikuna läbi kukkunud?“ küsis ajakirjanik iseendalt. Ta vajus mõtteisse ega osanudki midagi kosta, nagu oleks teda äsja tahvli ette elu kõige raskemat ülesannet lahendama kutsutud, just nii tundis ta ennast ning just see sama hirm, mis inimkonda pureb ja rõhub, võttis taas temas võimust.

Taassünniriitus aiva süvenes Jumalannas. Tema keskendumisvõime, otsusekindlus ja eneseusaldus kasvasid iga sekundiga. Need nagu paisusid ta sees. Jumalanna tundis ennast õnnistatuna, vabana ja köidikutest vabanenuna. Ta koges elu sügavaimat tunnet-armastust esmakordselt. Armastust eelkõige iseenda ja alles siis universumi vastu. See armastus oli temas olemas, elas tema sees, aga ta ei olnud hirmude kütkeis elades seda endast üles leinud.

   Jah, tegelikult sai Jumalannal üks paber otsast lõpuni täis kirjutaud, sest hirme ja pahesid, mis tal enda elu elamast segaasid, oli niivõrd palju. Enn sütedele minekut luges ta selle nimekirja veel üle ja viskas tulle, tuues ohvri tulejumalale. Ka palve tulejumalale sai loetud, kõlas see nagu loits. Just selleks ajaks oli ta sütelkõndimiseks valmis. Pealegi antakse alati seminari külastavatele uustulnukatele eesõigus sütelkõnniks. Samal hetkel hakkasid ta tallad pigem higistama, kui kõrbema. Jumalik muutumine oli toimunud juba peale esimest sütelkõndi ja hirmuvaba naine julges endale Jumalanna tiitli vastu võtta.

   Nüüd nad käivad sütetel mööda maailmas aset leidvaid tseremooniaid, endine ajakirjanikutudeng ja sütelkõndija. Nende tallad on endiselt titeroosad, aga nende vaim on virge ja hing vangist pääsenud, nagu põhjustea süüdi mõistetud kohtualusel.

Ainult meie ise suudame ennast aidata. Ainult meie!

24. september 2018.a,.

Vana-Rääma