Depressioon

foto netiavarustest

                         DEPRESSIOON

   Raju sügistuul lennutas uulitsalt kuldkollaseid puulehti majahoovi, nagu oleks tal kusagile kiire. Nagu oleks sügisel tulekuga kiire. Kured kogunesid põldudele, seadsid ennast kunstipäraselt rivvi ja läksid, lendasid lõunamaale, vaatamata tagasi. Nagu sinagi tookrd läksid, tagasi vaatamata.

Aeg tiksus sügisesse. Elusügisesse?

   Mäletan kuidas sa aasta eest laususid et sina ei jäta mind iialgi maha, et meie armastus on igavene, kordumatu ja habras. Me oleme surmani kokku määratud. Uskusin sind sinisilmselt, pimesi. Usun siiani et ükskord sa tuled taas, koputad mu magamistoa aknale ja mu hing tahab kinni jääda, nähes su säravaid silmi oma akna taga. Ka selle elaksin üle, sest süda ja hing vajavad sind. Mina vajan sind rohkem kui õhku hingamiseks. Aga praegu piinlen ma õhupuuduses, nagu astmaatik, kellele ilmamuutus võib olla elu ja surma küsimus.

   Sügiskaamos muudab mind alati nukraks. Kui ma veel laps olin ja külas elasin, murdis sügis inimelusid, lausa nii massiliselt murdis, et majad jäid järjest tühjaks. Ja nende majade silmad olid nii nukrad ja kurvad, et ma nägin lausa valupisaraid nendest voolamas.

   Mõnikord ma mõtlen et miks küll inimene loobib sõnu tuulde kui ta isegi nendesse ei usu. Kas ta elab unistustes? Mõnikord tahaks ma ise mõne sõna lausuda, aga jään poolt ja vastu argumente kaaluma, jään usutlema kas sellel sõnal või lausel on väärtust või õigust minust välja tulla, või on see kellegi teise sõna, nagu mingi klišee või plagiaat, kellegi väljaöeldu, mõeldu. Ma mitte ei taha olla kellegi suuvoodriks, veel vähem mõelda kellegi teise mõtteid, elades nii tema elu.

   Mäletan kuidas me ühel jahedal suveõhtul käsikäes randa imeilusat päikeseloojangut nautima jalutasime. Sina haarasid mu korpulentse keha sülle, nagu sülepadja ja keerutasid mind. Ja siis me suudlesime, päikese loojudes. Suudlesime nii kaua kuni päike mere taha vajus ja hämarik meid enesesse neelas.

   Kuidas me nagu noorukieas äsjaarmunutena lastepargi kiigel kiikusime ja naerust rõkkasime, ise itsitades et kui mõni laps meid peaks nägema, arvab ta et täiskasvanud on ikka veidrad küll. Mäletan paljutki veel...

   Huvitav, kas ma ei taha või ma tõesti ei mäleta et meie suhtes oleks midagi halba olnud? Või on mu mälu hea ja ilusa välja selekteerinud ning halva kustutanud? No ei meenu..no ei meenu.

Juba esmakohtumisel köitsid sa mu pilgu endasse ja mitte vaid enda välimusse, kuigi see on sul minu jaoks täiesti ideaalne. Ma nägin su sisemusse, näen siiani. Sinus on olemas see ürgmehe instinkt- elemetnaarne viisakus, mis paraku paljudes meestes puudub. Just su esimesed sõnad läksid mu südamesse ja jäid sinna. Neil on siiani seal kindel koht, nagu ka sinul, aga sind ei ole. Aga sind ei tule?

   Ühel varahommikul kui linn alles hämarasse talve ärkas, võtsid sa mind kaissu, põimisid mu pisikesed valged käed ümber oma mehise kaela, nagu väike laps kes vajab hellust ja lähedust. Ja siis me taas suudlesime. See suudlus kõneles, sositas mulle salasõnu, armastuse keeles. Jah, mehed ei tee suuri sõnu, nad kõnelevad tunnetega, kehakeeles, nad ei loobi tegelikult sõnu tuulde, aga miks sa nüüd seda tegid?

   Kunagi, kui me veiniklaasi taga raskest haigusest-depressioonist vestlesime, siis sa vajusid näost ära ning tunnistasid et sul on selle haigusega suhe, salasuhe, ta oleks nagu su armuke kes ei jää sinust sammugi maha, aga sa pole seda kellelegi tunnistanud, isegi iseendale mitte. Siis ma tahtsin sind aidata, tahtsin olla sulle igas mõttes toeks, aidata sul selle haigusega sõbraks saada ning lõppeks sellest jagu saada, aga sa ei lasknud. Sa ei tahtnud terveneda, kugi ma olin su kõrval ja tahtsin sind aidata. Sa kortsutasid kulmu ja laususid, et see on sinu probmeem ja vaid sina ise saad ennast aidata, aga sa ei mõistnud haiguse suurust.

   Vahel ma mõtlen et ehk olin ma liiga hea sinu jaoks, liiga leebe...Oleksin ehk pidanud vahel karm olema ja sekkuma vägisi su probleemidesse? Aga mul ei ole kombeks teiste elu elada, ma võin vaid moraalseks toeks olla. Jah, ükskord sa küsisid et kas ma vahel kuri ka olen, või puudub minu kurjuse-geen. Kas meie suhe, meie armastus oligi liiga hea? Üksluine? Mitte slaavilikult temperamentne, sõnumiga:“kes lööb-see armastab!?“ Kas sa ootasid midagi enamat, otsisid karmisõnalist ja range-emalikku naist enda ellu? Kas, kus ja mis...

   Taas on käes sügis, rändlinnud on juba ära lennanud ja puud on ennast alasti rebinud. Üksik vares istub metsakuival puuoksal ja kraaksub, nagu tahaks midagi öelda, nagu tahaks kelleltki sõnumit tuua? Aga ma ei mõista tema keelt, ma ei saa temast aru. Ma ei saa aru ka iseendast, sest ma näen kõikjal vaid pimedust, minu elust on kadunud värvid, ma vegeteerin nagu inimvare, sihitult ja mõttetult. Sina võtsid mu eluvärvid enesega ja läksid, nüüd on minu kord minna...

27. september. 2018.a.
    Vana-Rääma