Täna saime lõpuks rajale. Ma pean ju kombineerima oma aega ja sellepärast oleks armas, et need, kes lubavad külla tulla (kasvõi raamatute järgi!) ka tuleks, või annaks teada, kui ei tule. Muidu ma ootan ja ootan ja ei saa omi asjatoimetusi teha. Nagu eilegi. Kuigi tänane ilm Pärnus on kohutavalt tuuline, läksime me siiski rajale. Tunnen, et vajan liikumist ja need tagasi tulnud kilod tuleb maha kepikõndida.
Läbisime kõigest 4,4 km (vist), sest tuul oli liiga vali, nina, lõug ja kintsud külmetasid, niimoodi nõelus see tuul, et algselt plaanidtud 6 km jäi kepikõndimata. Samas oli nahk nii märg. Loodame, et me külma siiski ei saanud. Peale blogimist teen tule pliidi alla ja soojenen üles. Ja siis juba ootan ühte armsat inimest külla, kes vähemalt tuleb.
Mul on ju mõned kilod ka veel tagasi tulnud, võttis juba teisel kilomeetril võhmale. Eks tuul tegi oma töö ja mantliga pole ka just kõige mugavam, aga mul ongi oma rajamantel.
Germo ei kurtnud üldse, oli ülirõõmus ja muudkui lollitas. Tahab ju temagai liikuda rohkem, kui oma hoovis. Ja eks ole temalegi neid kilosid turjale tulnud.
Mis seal ikka, üks päev jälle kirjas! Vähemalt enesetunne on mõnus. See ongi tähtis.
Mõni foto ka, nagu ikka:
 |
| tundub vaikne, aga tegelt on meeletu ja nõeluv tuul rajal... |
 |
| rajal |
 |
| Sõudeklubi juures... |
 |
| 2 km läbitud... |
 |
| olin, olin sisse pakit... |
 |
| tagasi tulime Rääma tänavat pidi |
20. märts. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar