Armunud kaitseinglisse

foto netiavarustest

                           ARMUNUD KAITSEINGLISSE

 

  Märt ärkas, ringutas, sügas voodiotsal istudes kukalt. Ta ehmatas, nähes võõrast blondiini oma voodis magamas, kes oigas läbi une, nagu näeks erootilist und. Märt oli suures segaduses, tõusta oma voodist, võõras naine kogu alastuses tema kõrval...ja püskikud vedelemas magamistoa ukselävel, see ei olnud just tavaline olukord. Ta mäletas, et läks peale lahutust kõrtsu pummeldama, aga edasine on tühi maa.

   „Kuidas ma küll võisin mingi lehtsaba endaga kaasa tarida? Ma pole Varjest siiani üle saanud, aga juba magab mingi linnuke mu voodis õndsat und! See pole üldse minu moodi! See peab mingi eksitus olema!“ oli Märt hämmingus.

   Mees tõusis, haaras nagist hommikumantli ja tuiutas tualetti, kui avastas oma genitaalid verisena.

  „Pagan! Kas ma olen hulluks läinud või!? Omast arust ma kasutan alati kondoomi, kui asi kipub vinklist välja minema! Ma kordan- kui kipub! Ma pole ometi mingi naistemees, kes esimesi ettejuhtuvaid eitesid koinima kipub! Kas ma tõesti rappisin seda võõrast eite ja veel ilma kaitsevahendita ja päevade ajal? Kuidas muidu mu suguelund ja kintsud verised on? Fakk! Olen ikka idioot küll! See joomine tuleb ära lõpetada!“ vandus Märt tulist kurja, kui nägi voodikaaslast oma seljataga seismas, jalad ristis.

   Märt lõpetas kusemise, tõmbas hõlmad koomale, vaatas kipras kulmudega naisele otsa ja kadus vannituppa ennast pesema. Ta nühkis ennast nii kõvasti, et lausa valus hakkas.

   „Mis siis saab kui ma mõne suguhaiguse endale kallale olen saanud? Mis küll ometi saab? Varje tundus üsna nukker olema, kui me kohtumajast välja astusime, ehk oleks mul lootust siiski temaga veel ära leppida? Fakk! Ma olen ja jään ikka täielikuks idioodiks! Tormasin kohe lahutama, kui Varje ühe eksimusega hakkama saanud oli ja ise kordan sama viga! Ja tõele au andes, juhtus tema tiivaripsutus ka umbjoogisena, sest mu eksnaine ei kannata alkoholi aga lapsepõlvesõbrannaga kokku saades sattusid naised liiga hoogu ja siis see juhtus, ta magas mu ülemusega ning mina ei suutnud andestada. Lisaks sellele, et ma lahutuse sisse andisn, kandsin keelt ja rikkusin ka ülemuse abielu ära. Olen hullem kui mõni armukade naine, kes ise igal võimalusel võõra mehega voodisse ronib, aga oma truus mehes abielurikkujat näeb.“

   Kui Märt vannitoas magamistuppa naases, oli võõras naine ennast juba riidesse pannud ning vaatas häbeliku näoga Märti.

   „Märt, ma hakkan minema. Kui sa tahad minuga suhelda, siis võta see,“ulatas ta Märdile visiitkaardi ja läinud ta oligi.

  Segadus aiva süvenes Märdis.

  „Kummaline naine, kas ta siis peale vahekorda, eriti veel pahade päevade ajal, ennast ei pesegi? Jeebus, äkki oligi tegu mõne lohakaga, kes vett kardab ja alaliselt mehi kargab?“

   Märt lukustas korteriukse, ampsas külmkapist lõigu heergingat ning värskavee pudeli ning loivas magamistuppa tagasi. Uni ei tahtnud enam tulla.

   „Angela Laader – psühholoog,“ luges ta visiitkaarti.

   „Püha jumal, kas tänapäeva psühholoogid ronivadki esimesel õhtul kohe võõraga voodisse? Kas neil pole üldse mingit austust enam, ei enese, ega patsiendtide vastu? Oot, oot, ma ju pole tema patsient! Või? Pagan, millega ma küll eile hakkama sain!?“ tagus mehe pea nagu trumm üha tugevamini ja tugevamini. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, läks võttis karbist lahustava aspiriini ning kulistas klaasi põhjani.

   „Oi, kurat, Varje lemmik hommikumantel ripub siiani nagis! Ananks jumal, et ta sellele täna järgi ei tuleks!“ ehmatas Märt. Hirm tema sees aina kasvas. Ta ajas ennast uuesti voodist välja, kontrollimaks, et ometi ta eksabikaasa hommikumantel verine ei ole. Õnneks oli see puhas ja ilmselt ka võõra poolt puutumata.

   „Angela Laader, Angela, Angela...no ma ei mäleta, et mul oleks tutvusringkonnas mõnda Angelat olnud! Oot, üks kooliõde oli küll Angela-nimeline, aga see polnud kindlasti tema, ma pidanuks kooliõe ära tundma. See naine on või oli mulle täiesti võõras. Aga siiski...Midagi ei klapi. Kui ma meenutama hakkan, tantsisin ma üldse ühe brüneti slaavitariga, pagan! Me isegi amelesime ja panime tantsu ajal tatti! Uhh, mu pea tahab lõhkeda! Mis pagana sodi ma endale eile küll sisse jõin?“

   Märt oli tunnetesegaduses magama jäänud ning paari tunni pärast ärkas ta telefonihelina peale.

   „Mjardikene, sjina kjuuled vjoi?“ kuuldus läbi telefoni aktsendiga naisterahva hääl.

   „Pagan, kes see nüüd veel on?“ mõtiskles Märt.

   Mees arvas, et tegu on vale ühendusega, aga ta ei katkestanud ka kõnet, sest küsiti ju teda.

   „Mis minuga küll toimub? Kes see küll on? Kes oli see võõras naine mu voodis? Mida nad kõik minust tahavad?“

  „Mjardikene, mju kjallis Mjardikene, mina rjaegin, Niina oljen. Mjaletad ju?“oli helistaja järjekindel.

  „Mäletan ikka. Miks ma ei peaks mäletama. Ega ma purjus ei olnud.“ tahtuis Märt ennast õigustada, kuigi tal polnud õrna aimugi kellega suhtleb. Ta ei tundnud ühtegi Niinat omateada.

  „Kjeera siss juks ljukust ljahti, ma oljen sju jukse taga.“ vastas hääl.

  „Mida paganat! Üks eit alles lahkus ja nüüd on järgmine ukse taga! Mida kuradit need naised minust tahavad? Äkki Varje keerab käru?“ lausa värises süda Märdi rinnus. Mees ajas ennast voodist välja ja läks ust avama.

  „Tjere, kjallis, ljasid mjind njii kaua ootaja, oij, oij, oij,“ rippus juba Niina Märdi kaelas.

  „Mis kuradi kallis ma sulle olen!? Kes sind saatis? Varje, jah?!“ vihastas mees.

  „Rjahune, kjallis, rjahune! Kjes veredega on kjokku juhendatud, njeed kjokku ka jaevad!“ ütles venelanna sõnad, mis meest ehmatasid. Talle meenus kuidas ta hommikul tõustes ennast verisena avastas, kuid see polnud ju ometi see naine kes ihualasti ta kõrval magas.

  „Issand küll, mu gurust sõber jahus, et mul pidi mingisugune kaitseingel kogu aeg kaasas käima, kas üks neist naistest ongi mu kaitseingel? Usu siis neid teadjamehi või asju! Või siiski?“

  „Tjead, mjina prjaegu ljahkun, vjota oma sjormus, mjina ei jole vjaras. Aga kjui sa tjahad mjinuga kohtuda, jelista,“ ulatas Niina enda visiitkaadri ja lahkus.

  „Müstika! Ühe hommikuga olen kahe visiitkaadri omanik ja lausa kaks naist pakuvad mulle ennast! Küll ma olen ikka kuum mees! Vaat, mida tähendab lahutus!“ ei jaganud Märt ikka matsu.

Märt näppis veerand tundi Angela visiitkaarti ning lõpuks otsustas helistada sellel olevale numbrile.

  „Psühholoog Angela Laader kuuleb. Kuidas saan teile kasulik olla?“

  „Sedand, tere, tere Angela, mina helistan,“ kratsis Märt kõne ajal kukalt.

  „Vabandage, neid minasid helistab mulle päeva jooksul väga mitu, kes te olete?“ oli naine väga konkreetne.

  „Märt noh, Märt olen.“

  „Teie perekonnanimi?“ oli niase hääl veel kärsitum.

  „Kas sa mängid lolli vä? Ise käskisid helistada!“ oli mees vihane.

  „Vabandust, töö ajal ei ole mul kombeks lolli mängida ja oma patsiendtidel ma oma eraellu sekkuda ei lase! Kas vajate numbrit või millest te rääkida tahtsite? Mul ei ole pikalt aega vestelda, patsiendid ootavad.“ andis psühholoog teada.

  „Ahh, persse...!“ nähvas mees ja katkestas kõne.

  „Mitte midagi ei saa aru! Mitte midagi! Kes pagan see naine küll on? Mängib minuga lolli või? Ise ärkas mu kõrvalt, andis visiitkaardi ja nüüd mängib võõrast! Oi, appi, no tegelt ta ongi võõras!“

  „Peaks äkki hoopis gurule helistama? Või ravitsejale, nagu ta ennast nüüd nimetab, peale seda kui koomast tagasi tuli ja väidetavalt endale võimed sai. Seda ma teengi!“

  „Tere, tere Märt-poiss!“ oli ravitsejast sõber kohe teiselpool telefoni, nagu ootaks sõbra kõne.

  „Sedand, noh, kuidas ma...“ üritas Märt ennast väljendada, aga see ei tulnud tal adekvaatselt välja.

  „Ohh, sõbrake, tuled ehk minu manu? Kodeerime sind ära? Sellest tahtsidki rääkida? Ma ju ütlesin, et kaitseingel käib sinuga alati kaasas, sestap oledki nagu õnnesärgis sündinud. Aga tee kärmelt, muidu surnud energia võtab kogu su keha enda valdusesse. Kiirusta, poiss!“ lõpetas guru kõne.

  „Ahh, sa kurat! Sa kuradi kurat! Ma siis ikkagi...? No kus mu kaitseingel siis oli kui ma seda naist panin?“ vandus Märt tulist kurja.

  „Lase ennast nüüd lõdvaks. Lase, lase! Sa ei tohi pingul olla, muidu ma ei saa sind aidata. Kõigepealt puhastame su organismi alkoholist, siis vere ning peale seda suurt puhastust kodeerin sind ära, muidu hakkad uuesti hallutsinatsioone nägema, ega see diliirium pole naljaasi!“ ladus guru sõnu nagu makilindilt.

„Sa tahad siis öelda, et ühtegi Angelt ega Niinat pole minu elus viimasel ajal olnudki? Kuidas see võimalik on? Kas ma mõtlesin nad ise välja? Kas ma hakkan hulluks minema või?“ ei suutnud Märt gurut uskuda.

„Inimesed mõtlevad teatud seisundis veel hullemaid asju ja tegelasi välja, sul veel vedas, et sa ellu jäid!“

Möödus kuu. Märt oli juba pikalt kaine olnud ning ta ei tundnudki enam alkoholi järele vajadust.

  „Tere, Märt! Ma tulin hommikumantli järgi!“ astus Varje ootamatult mehe lukustamata uksest sisse.

Märt ehamtas, ega lausunud sõnagi.

  „Kes see Angela Laader veel on? Uus naine juba või? Arvata oligi...“ võttis Varje riideeseme ja haaras välisukse lingist, et lahkuda.

   „Oota, oi, appi! Luba palun, ma selgitan!“ peatas Märt eksabikaasa, kuigi selgitada ei osanud ta midagi. Märdil polnud õrna aimugi kuidas psühholoogi visiitkaart Varje hommikumantli taskusse sai, sest ta uskus guru, ta uskus, et ta oli need naistegelased ise teatud seisundis välja mõelnud, aga ...?

  „Äkki guru luiskas? “ pidas ta endaga monoloogi, mille peale Varje lausus;“ mees, sa võta ennast tõsiselt käsile, endal on kaitseingel seljataga, aga kõneleb ikka iseendaga!“

  „Jälle see kaitseingli jutt! Pagan! Mitte millestki ei saa aru!“ vandus ta.

  „Küll sa siis hakkad aru saama, kui alkohol su verest kaob“ sähvas Varje ja sulgesenda järel ukse.

Angela Laaderi vastuvõtule tal saad ei õnnestunudki, isegi mitte aega kinni panna, sest psühholoog vastas ise kõnedele, tal oli eraprsksis. Märdi kõned oli ta aga telefonis blokeerinud.

Niinast lahti saamiseks kulus lausa mitu kuud, sest naine oli järjekindel ja vastik. Ni Märt ainult sõbrast guru ettepanekutele truuks jäigi.

  Möödus pool aastat. Märdist oligi poissmees saanud, kui ühel õhtul tutvus ta kinos, „Tõde ja õigust“ vaadates Angelaga , kes häirivalt ta kõrval popkorni krõbistas.

  „Kas te tõesti kodus ei saa kõhtu täis süüa, et tulete kinno teisi kinolisi häirima?!“ pahurdas Märt.

  „Tead, broneeri olame aeg psühholoogile! Sinu sugused närvihaiged ei pea kaooralike inimeste seas olema!“ nähvas naine.

  Märt haaras võõral naisel ümbert kinni ja andis talle otsaette musi. Siis hakkasid mõlemad naerma. Angela pakkus Märdile popkorni ning mees võttis hea meelega.

  „Ohooo, uus abielu terendab!“ tögas guru sõpra.

Märt muigas, tegelikult oli ta sõbrale väga tänulik, sest temast ja Angelast oligi paar saanud.

  „Oi sõber, ma olen tõesti armunud!“ lausa säras Märt.

  „Armunud oma Kaitseinglisse!“ väitis guru.

9.03.2019.a.

Vana-Rääma