Germol käis kooliõde Kaidi külas

Kaidi ja Germo

    Germo on lõpetanud Pärnu Toimetulekukooli, kuid Kaidi alles õpib seal. Need õpilased kes seal on õppinud või õpivad on erivajadustega, kuid teadagi, diagnoosid on erinevad. Germo paraku ei tunne tähti, ei oska lugeda, ega ka kirjutada, erinevalt Kaidist. Germo on umbes 6 aastase lapse intellektiga noormees, kuigi sügisel saab ta juba 24 aastaseks. Mis mind ajendas sellest kirjutama? Loe edasi...

  Kindlasti kõik te olete kogenud situatsiooni, kui mõni inimene teid üle pika aja nähes rõõmustab (eriti erivajadustega inimene, sest just nemad on siiramad ja vahetumad, neis puuduks justkui kurjus ja õelus). Germo on just selline noormees kelle rõõm on alati siiras, mälu on tal mõne koha pealt väga hea, mäletab inimeste nimesid, sünnipäevi ja tunneb ära ka need inimesed keda ta pole kasvõi 10-20 aastat näinud. See on üks asi mis teeb siirast rõõmu. Mul tuleb tihti ette olukordi, kui mingil põhjusel ühe või teise eesnimi või perekonnanimi ei meenu, siis küsin Germo käest, tema mäletab. Just see ongi Germo tugevaim külg. Ka Pärnu Toimetulekukooli töötajad on seda mulle alati maininud. Samuti ka Haapsalu Väikelastekodu töötajad, kus Germo esimesed õppeaastad õppis.

  Mõned päevad tagasi sain teada, et meie majas elab ühe Germo kunagise kooliõe isa. Germo on poiss kes armastab päev läbi mööda hoovi edasi-tagasi liikuda, käies nii lausa pikki kilomeetreid maha. Ka möödub ta tihti naabrite akende alt ning võimalik, et vaatab aknasse. Õudsalt armas oleks, kui mõni naaber tuleks mulle kurtma, kui teda selline asi häirib. Kurb on aga kuulda, kuidas läbi kolmanda isiku olen sunnitud kuulma, et näe, käib naabrimehe erivajadustega tütart aknast piilumas. Olgu teadmiseks kurikeelsetele inimestele, et Germo ei käi kedagi piilumas (antud jutu põhjal oleks ta Kätlinit /naabrimehe erivajdustega tütart/ piilunud, nagu oleks tal huvi tüdruku vastu), võtke teadmiseks, et 6 aastasel lapsel (Germo vaimne vanus, intellekt) ei ole tõesti mingit seksuaalset huvi tüdrukute vastu. Ja kui ta kedagi kallistab, siis on see kallistamise komme tulnud kodust, sest sünnist saati me kallistame Germoga mitu korda päevas. Selles pole ju ometi midagi taunivat? Vahel tundub, et mõnel inimesel on erivajadus jäetud diagnoosimata, sest osadel inimestel on kuri kavatsus elada teiste elu, näha pindu võõra silmis, kuid palki enda omas mitte. Kas mitte need inimesed ei ole hoopis puudega? Sai pisut kuri kiri, aga ma mitte ei talu kurjust ja silmakirjalikkust.

  Täna sai mõni kurikeelne inimene taas kõneainest, sest Kaidi, kes kardab tugevaid helisid ja ei armasta väljas käia, käis Germoga mitmel korral hoovis jalutamas ja pingil istumas. See näitab seda, et lapsed, kes koos on õppinud ühes koolis, tunnevad ka aastate möödudes teineteist ära ja nende siirus ja nägemisrõõm on nii siiras, et võtab pisara silma.

Germo oma toas Naabriplikat piilumas. Oh ebaõnn, seekord telekast ;)

 Aitäh, kallid Eve ja Kaidi! Uute kohtumisteni! :)


9. mai. 2016.a.
Vana-Rääma