neljapäev, 12. mai 2016

Naine, kes kõneleb armastuse keeles



   Nagu mul kombeks on saanud, jagan ma oma blogis ka oma artikleid, ehk pistan need oma päevikusse. Kirjutasin ajakirjale Saatus & Saladused loo imekenast poetessist Aleksandra Tšobast. Seda saate lugeda ka ajakirja veebilehelt.

  Siia teen koopia:

Luuletaja Aleksandra Tšoba rõhutab rõõmuga oma segaverelisust. Aga püüab seda samas teha nii, et ennast ega teisi ei sildistaks.
Aleksandra, sul on ilmunud kaks luuleraamatut. Millal kirjutasid oma esimese luuletuse? Millal hakkasid tõsisemalt luulega tegelema?
Oma esimese kohustulikku luuletuse kirjutasin algklassis. Esimese luuletuse meeleseisundist ja omaalgatusel aga põhikoolis.
Luuletamine hakkas mulle omaks saama siis, kui gümnaasiumi kirjandusõpetaja hakkas mind julgustama ja innustama.
Mina mäletan sind kirjandussaidilt Poogen. ee. Kas see oli enne raamatute ilmumist esimene koht kus oma loomingut avaldasid?
Poogen.ee oli tõesti esimene koht, kuhu julgesin oma ridu üles riputada.
Kas luuletamine on sinu jaoks eneseväljendamise viis, emotsioonide lahti kirjutamine või töö? Või on selle kirjutamiseks veel mõni põhjus?
Minu hea sõber ja teise luulekogu toimetaja on mulle öelnud, et klassikute jaoks ei ole olemas inspiratsiooni, on tähtaeg. Mina olen kirjutanud vaid siis, kui mul vaja mõtetest või hetkeemotsioonist vaja lahti saada. Pärast teist luulekogu olen üritanud end sundida kirjutama ka siis, kui pole midagi öelda.
Millest kõnelevad sinu luuletused? Mis sind inspireerib?
Tahan uskuda, et kõige paremini kõnelen armastusekeelt, mida üritan ka pidevalt kirja panna. Parimaks inspiratsiooniks on ülevoolavad emotsioonid, olgu nad siis rõõmsad või melanhoolsed.
Millega veel tegeled, peale luuletamise?
Minu teiseks suureks kireks on fotograafia. Tegelikult kõik, mis puudutab multimeediat on mulle südamelähedane. See on ala, mis nõuab kindlaid teadmisi, kuid lubab sul jääda ka loominguks.
Kas kirjutad ka proosat?
Kahjuks pole mul proosa kirjutamiseks piisavalt püsivust.
Millal luuletad? Kas öösel või päeval või pole luuletamisel aega ja ruum tähtis?
Luuletamisel pole tõesti aeg ja ruum oluline. Pigem on oluline luule niimoodi kirja panna, et see kõnetaks. Ja kui ta ka teisi ei kõneta, siis vähemalt elab ta oma elu, luuletajast eraldi.
Kui sa ei parasjagu ei kirjuta, millega tegeled siis? Kus töötad? Kus on su juured?
Mulle ei meeldi ininesi ega ka ennast n-ö leibeldada. Seega kutsun end tihti krantsiks, sest olen ehk isegi liiga segavereline. Alustades ukraina juurtest, jätkates poola omadega ja lõpetades eesti verega.
Kas oled osa võtnud ka kirjanduskonkurssidest?
Olen gümnaasiumist saadik osalenud Viljandi omaloominguvõistlusel. See võistlus andis mulle eneseusku luulega edasi tegeleda. Samuti olen osalenud Poetry Slamil. Üle-eelmine aasta osutus edukaks ning sain Eestit esindada Rootsis. Sealt küll ei võtnud ma kaasa märkimisväärset kohta, kuid kogemust ja uusi tuttavaid sain kuhjaga.
On sul mõni mure või soov südamel, mida tahaksid välja ütelda?
Ma olen loomult rahuarmastaja. Elan tarkustera järgi: Kui sul pole midagi head öelda, vaiki. Ja iga päev lämmatada kübetki õelust naeratava headusega.
Margit Peterson
 11-12. mai 2016.a.Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar