Kabristes nurmenukutamas

      Täna sõitsime maale. Õigemini sõidutas mu lapsepõlvesõbranne Anneli meid maale ja tagasi. Üheks põhjuseks oli oma varasalve täitmine nurmenukkudega ja teiseks ammune plaan Annelile ja ta armsale perele külla sõita. Nurmenukutee on ju suisa looduslik antibiootikum ning pealegi väga maitsev. Meie peres juuakse teed suurima hea meelega.

  Nurmenuku raviomadustest saate lugeda SIIT.

mina nurmenukutamas

Germo nurmenukutamas

Germoga nurmenukutamas

 Sellest ajast on ikka palju vett merre voolanud, kui ma viimati Kabristes käisin, lapsed olid siis päris väikesed. Pealegi elab Anneli juba 8 aastat Lapimaal ja me ei näe väga tihti. Olen juurtelt maalt ja maa kohe kutsub. Looduslapsena sai pidevalt kunagi paljajalu murul kõnnitud ja loodusega suheldud, olgu mis moodi tahes. See tunne ei kao, see on täiesti elus. Armas oli ka kohata Anneli eakat, 80 eluaastat käivat ema Meidat, kes on ikka sama kõbus, lõbus ja heasüdamlik, jalutab paljajalu kodutalu hoovis ja hoiab peenramaad korras, kaevates kogu maa käsitsi üles. Nii tublid on maa naised!

Meida ja Anneli

Germo kükitab puu juures, taustal imeline Meida aed

Tessa aida ees

Tessa ja Meida

  Anneli kodu asub mere kaldal, Kabriste külas, mis kulgeb mööda rannaäärt, kus ühelpool Kabristet asub Audrurand ja teiselpool Saulepa küla. Lähedal, ehk suurema maantee ääres asub Lindi küla ja kaugele ei jää ka Liu kaluriküla. Vahetusläheduses asub ka armastatud näitleja ja laulja Jüri Vlassovi talu, millest me täna mööda sõitsime ja peaaegu peatuma pidime, kuid läks natuke kiireks. Aga, nagu loodud, sõitsid Ilona ja Jüri Vlassov meile vastu (Ilona just, sest Jüri tuli rattaga eemalt. Naised kiiremad ju). Järgmisel korral ehk jõuame ka teile külla ;)

Meida, Anneli ja Ants sauna varemete juures asjatamas...

  Juhtusime Kabristesse peaaegu ühel ajal Koongast "objekti hindama" tulnud Ants Mölderiga, kes tegeleb järgmiste teenuste pakkumisega.(vajuta sellele sinisele kirjale) Parasjagu oli ta oma kalli kaasaga samal ajal ja samas kohas, kus meie. Antsu peret tunnen juba aastakümneid. Rõõm oli kuulda ka ta laste käekäigust, kes kunagi käisid Lõpe lasteaias MIKI, kui mina seal töötasin. Uskumatu, et juba mitukümmend aastat on sellest möödas! Aeg lendab halastamatult. Igal juhul ootan ja loodan südamest, et armas Anneli saab oma perele uue saunamaja, mida ta pere hädasti vajab. Vana sai maha lammutatud ja on juba uue ootel.

noorem perenaine kaevust vett võtmas

Nurga talu

minu lemmik, vana aidamaja

Anneli, Tessa ja Germo Nurga talu postkasti juures

taamal Nurga talu

imeline lillepeenar seakünast

  Sellel ajal, kui Anneli Antsu võõrustas, tegelesin mina aktiivselt talu ümber kondamisega. No, ei saa mina üle ega ümber vanadest asjadest ja hoonetest. Nii ma leidsin huvitava lillepeenra, mis oli kenasti vanast seakünast valmis nikerdatud. Meeletult meedis mulle see. Ka vana aidamaja on alles hinges, kuigi ka see vajab renoveerimist, nagu ka talu ise, millel on veel suured palgid laes. Aidas olid ka vanad kirstud, mis ka kunagi ehk saavad uue hingamise. Kõik ju võtab aega ja raha, aga kindlasti kunagi kõik pererahva unistused täituvad, peavad täituma.  Üleüldse oli maal väga hea hingamine ja olek. Sirvisime vanu albumeid ja meenutasime möödunut, nagu memmekesed ümber laua :) Ja, no, eks Anneli kasutas mind ju piltide testimiseks ka ära (no, nii naljaga üteldud. aga soojad ja külmad fotod ma siiski tunne(ta)n ära) .

Germo kullerkuppudega

  Korjasime Nurga talu juurest kullerkuppe, mida Germo suure kiindumusega endaga kaasas kandis, lillelaps, nagu ta mul on. Nurmenukke korjasime naabrimehe maadelt, sest Anneli on oma kodu ümbert need juba ära korjanud. Ja loomulikult läks ka nurmeväljadel fotosessiooniks, kuidas siis ilma saakski.

praad :)

  Sellel, kui meie nurmeväludel luuslanki lõime (nukukesed olid juba korjatud) tuli Anneli vanem poeg Martin hiigelpiraka haugiga merelt, mille kass Miki kiiresti ümbrist pihta pani. aga õnneks oli peremees jaole saanud. Meie seda ei näinud, aga Meida- memm rääkis. No, kassid ja kalad on ju lahutamatud. Meiega oli kogu aeg kaasas taksist perekoer Tessa (tal on ka püikem nimi, kuid mulle ei meenunud seegi. Germo just tuletas meelde), kes on juba ka kõrges eas ja halli habemega, nimelt lausa 12 aastane.Vähemalt nii meenutas noorem perepoeg (Germo ütles just, et Andre), kes toredasti kivil ennast energiaga laadis, kuid mina igaks juhuks fotosüüdistuste ei teinud. Tessa muidugi poseeris ka Meida- memme ja Anneliga. Limpsas aga keelega üle näo.

ei saa Germo läbi kullerkuppudeta...

ja meie KiviKuningad

RabarberiKuninganna Anneli :)

  Anneli korjas meile kaasa ka hiigelrabarbereid, millest kavatsen moosi keetama hakata, mis koosneb kaneelist, rosinaist, suhkrust ja rabarberitest.
  Mulle väga meeldis ka vana kaev talu hoovil, millest Anneli vett võttis. See meenutas oma lapsepõlve ja kaevust lähemalt kirjutan oma kunagi ilmuvas lasteraamatus PETU.

Rohkem pilte tänase turnee kohta saate vaadata mu facebooki ajajoonelt ehk siis SIIT.

viit Kipperi puhkemaja ees

  Koju sõitsime piki marekallast, mis viib Valgeranda ja loomulikult sealt edasi Pärnusse. Kui olime jõudnud Kipperi puhkemaja juurde, palusin ma peatust, sest see kotkas seal mere ääres lausa kutsus mind. Õnneks tundis Anneli perenaist Sirjet ning viimane võõrustas meid meelsasti oma puhkemaja hoovis. Kõik, kes te plaanite Pärnusse või Pärnumaale suveks puhkama tulla, siis Kipperi puhkemaja on looduskaunis kohas, otse mere kaldal. See on vaikne ja imeline kohake puhkamiseks. Aitäh, Sirje!

Germo, kotkas ja mina tuulest viidud...

meie Germoga kotka juures

Kotkas Kipperi puhkemaja ees

minu lemmik kotkas, kes auto peatas :)

rand Kipperi puhkemaja ees

rand Kipperi puhkemaja ees

rand Kipperi puhkemaja ees

Germo Kipperi puhkemaja batuudil

Kipperi puhkemaja paadikujuline hall ürituste tarvis

Kipperi puhkemaja

Kipperi puhkemaja pererahva maja

  Ja loomulikult me ei saanud kotkast üle ega ümber. Mulle meedib just selline suveilm, pisut tuuline, nagu täna oli. Jõudsime sellel aastal ka esimest korda merepiirile.

ava pilt suurelt (vajuta pildile) ja näed luigepaari...

 Vahetult enne Valgeranda palusin Annelil auto kinni pidada, sest nägin merel luigepaari. Loomulikult tegin ka väikse jäädvustuse.
  Kui enam kodus pliiti ei küta, on see kena kohake mille peal saab ravimtaimi kuivatada. Nii ma siis sinna nurmenukud ja kuusekasvud kuivama paningi. Ja kullerkupud leidsid endale koha Germo toas, kus nad varsti ka uuesti kaela õieli ajasid.

ravimtaimed kuivamas

Kabriste kullerkupud Germol toas

Imeline päev maal sai mööda. Nüüd oleme kodus ja asjatame. Oli hea, et ma eile mulgikapsad valmis keetsin, täna oli lihtne, ei mingit söögitegemist.

  Ahjaa, süües ütles Germo mulle, et oli tore Lapimaal :) Ega tema ju ei tea. Germo teab, et Anneli elab Lapimaal. Mõnes uhtes oli tal ju isegi õigus, ise räägime Lapimaast kogu aeg. No, ja Kabriste ristis ta Krabisteks, sest see nimi tuleb paremini välja. Ta vist emmesse, sest kunagi tahtsin mina Kabriste kohta Kabritsa ütelda. Igal juhul lustakas päev Krabistes on möödanik, kuid tulevad veel uued ja "hullemad" ajad seal.

Kallid.

11. mai. 2016.a.
Vana-Rääma