Dreenide mäng

pilt illustratiivne ja võetud netiavarustest. dreen.

   Täna käisin jälle sidumas, nagu juba teist nädalat kombeks, ülepäeviti. Sidumispäeval ma tavaliselt ei ole mina ise, sest meedikud teevad pigistades haiget (mis on iseenesest loomulik) ning jätkuvalt tuleb ateroomist mäda ja putru. Esmaspäeval hakkas ka puder välja tulema sealt kus on operatsioonijärgne arm ning nüüd hakkab pea juba kenasti peakuju võtma.

  Täna otsustasid sidumistoa õed mulle dreeni pähe panna, haava sisse, sest haav kipub kinni kasvama, kuid veel pole hea, nii ei saaks põletikust päris lahti ja ateroom täituks taas pudruga. Nii ehk naa tuleb mul hiljem sellega uuesti operatsioonile minna, kuna ateroomid kipuvad ajapikku tagasi tulema ja pealegi on vaja ateroom (koos südamikuga, mis koosneb pisikesest kotikesest, mille sisekülgedel on karvakesed) välja opereerida nii, et isegi pisikest tükki ei jääks sisse. Vaid nii on võimalik sellest alatiseks vabaneda.

  17 aastselt oli mul ateroom ka sabakondi kohal, ise naersin, et saba kasvab taha. Kui olin 17 aastane siis opereeriti sealt see ära, kuid juba 19 aastaselt läksin sama ateroomiga operatsioonile, tookord Tallinna Pelgulinna haiglasse, proktoloogia osakonda. Peale seda (pthüi, pthüi, sest võin selle opi kohaga ilmamuutust ennustada, hakkab vahetult enne ilma muutumist sügelema) sain sellest aterommist võitu.

  Reedel on taas sidumispäev.

  Kõik mis ei tapa- teeb tugevaks!

4. mai. 2016.a.
Vana-Rääma