Kassid ja mulgikapsad

majakass Matu

   Olen uuest aastast ametlikult töötu ja just nüüd kipub ajast puudus kätte tulema. Naljakas? Eksole... Nüüd ju aega käes ja olen korduvalt eiranud vanasõna "tänaseid toimetusi ära viska homse varna." Eile käisin taas sidumas, pandi uus dreen sisse ning kiideti, tulemus on juba kordi parem. Neljapäeval lähen taas. Nüüd enam ülepäeviti ei käi.

Hommiku on rahvarohke, kuid päeva teises pooles jõudsin mulgikapsad valmis keeta. Õigemini keetsid nad ikka ennast ise, mina hoidsin ainult silma peal. Tegelikult ei tahagi sihukeste palavate ilmadega sooja toitu, näksiks niisama midagi kerget ja värsket, aga mul siin üke mehemürakas majas, kellel on väga hea isu. Nii ma siis vahel ikka vaaritan ka.

kodukootud mulgikapsad 

  Vahel kajab kusagilt läbi, et kellelegi ei meeldi mu blogipostituse pidlid, ei meeldi mu raamatud (seda olen kahel korral kuulnud). Ja see kõik kajab läbi kolmanda isiku, sest osad inimesed armastavad siunata ja ei julge otse ütelda. Ühesõnaga seda ei saa ka introvertsuse alla liigitada, pigem on tegu silmakirjalikkusega. Ütlen ausalt, tegelikult on see siin mu avalik päevik ja ma tõesti ei postita siia pilte meeldimise jaoks, vaid mäletuseks. Ja fotokonkursil ma ei osale oma blogifotodega, pole plaaniski olnud. Ja terasem blogija teab ka, et mu siinsed fotod on üldse tehtud telefoniga. Seega siit ärge kvaliteetfotosid otsige.
  Mis aga puutub raamatutesse? Ma ei kirjuta tõesti raamatuid selleks, et kellelgi meeldida. Kõikidele ei saa kõik raamatud iial meeldidagi. Me oleme ju kõik erinevad. Katsuge mind ja mu teoseid lahus hoida ja võtke teatavaks, et minu teosed ei ole mu autobiograafia. Tõsi küll, iga autor paneb oma teosesse midagi endast, kasvõi ridade vahele. Lugeja kas tajub või ei taju, see on juba iseasi. Lastekas PETU, mille sünd veel viibib, sai ainest mu lapsepõlvest, aga ka see ei ole autobiograafia. Autobio kirjutamiseks leian ma kunagi materjali ehk just siit blogimaailmast, kui peaks tulema kunagi plaan üldse oma eraelu kaanetada. Praegu küll sellist plaani ei ole. Minule, kui autorile teeb siirast rõõmu juba see, kui mu raamatuid laenutatkse ja loetakse. Ja neid loetakse. Eelmisel aastal laenutati neid raamatukogudest tugevalt üle 1000 korra ja käest müüsin ka ikka sadu raamatuid. Ja ma üldse ei pahanda, kui mõnele mu mõni raamat ei meeldi, aga ütelgu seda otse, mitte ärgu klatsigu tagantselja. Mina näiteks julgen välja ütelda, et olen mitmeid kordi üritanud Kivirähki lugeda, no need ei ole mulle, ega ma sellepärast teda halvaks kirjanikuks ei tituleeri. Lihtsalt mulle ei sobi, ei hakka tööle lugedes. Samas on temal väga palju lugejaid ja Kivirähk on üldse üks loetavamid kirjanikke Eestis. Võimalik et on mõni tema toes millest võiks isegi mu lemmik saada. Kõik on võimalik. Palju on neid kirjanikke kelle nr1 raamat näiteks saab mu lemmikuks ja nr2 raamatut ma ei suuda lugeda. See on tavaline.

  Ja nüüd esifoto juurde. Olen ennegi kirjutanud, et meil elab siin 3 majakassi. Kolmejalgset Kellut ma igaks juhuks tuppa ei lase, tal on selg kärnas. Aga ega ma teda nälga jäta, süüa annan kõikidele kolmele vahelduva eduga. Kellu on just see kes sööb kõike, isegi praekartuleid. Kiti on see kes ei söö pmst midagi, peale värske räime. Pildil on Matu, kõige intelligentsem kass nendest kolmest. Tuleb ja käib tiiru toas, tervituseks njäub ja nühib vastu mu põlve, teeb tiiru toas ja läheb jälle. Püüdisin tänase tiiru ajal ta fookusesse.

jaaa, oleks Germo üle 2 meetri pikk, jääks ta ukselävel ssismisega kimpu...

  Nojah, ja vastu ööd hakkasin veel koristama ka. Jätkuvalt pole ma saanud endale raamaturiiuleid soetada ja kogu mu elamine on raamatuid ja ajakirju täis. Vähemalt suur riidekapp sai korda ja 2 suurt prügikotitäit riideid viskasin taas minema. Ma olen ju see kes enne koristamist kõik totaalselt sassi ajab. Mulle ei meeldi poolik koristamine. Täna enam edasi si tohi, sest vanarahvas teadis, et kui hilisõhtul koristad, koristad õnne majast välja ;) On ju homme ka päev!

Matu tuleb minu toast

  Ja nüüd artiklit edasi kirjutama.


10.mai.2016.a.
Vana-Rääma