 | ||
| foto: https://www.amazon.co.uk/Hand-Painted-Lonely-Decorative-Paintings-Artwork/dp/B01EWRGK1Y |
Tuul tõusis, vedas pilved kaasa,
Torm uulitsalt lehtesid uhas.
Paljasjalgselt kõndisin aasal,
seal oli nii pehme, nii puhas.
Ei ühtegi muret, ei painet,
vaid armastus pakitseb rinnus.
Ma olen ju üdini naine,
kes õitseb, kel kõhus on linnud.
Mis sellest et tormina möllan,
ja maruna vihisen hoovis.
Ma selleks ju sündisin ellu,
et elu ma elada prooviks.
Mis sellest et vahel ma mossan,
vahel elule sülgan näkku,
et sigaret pihus mul tossab,
et kapis on seitse Tori täkku!
mossan*-mossitan
24. september. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar