 |
| pilt netiavarustest... |
ma pole iial tahtnud
et sa lähed
vaatad viivuks tagasi
ja lahkud
sõnagi lausumata
mul on kõrvad
mis tahavad kuulda
mul on silmad
mis tahavad näha
mul on sinu
silmadesse uppunud
pilk on sügisesse
ulatuv süda
ja paljutki veel
vahel ma mõtlen
et maha langenud
lehed on
sõnumid igavikust
vahel ma tunnen
nende puudutust
endas
nagu sind
aga sind ei ole
aga sind ei tule
on vaid pimedusse
hääbunud tühjus
kare ja kõle
on vaid mäletus
nii karge ja allesolnu
et süda ei suuda
uskuda midagi muud
ulata palun mulle
see naeratus
enne kui lahkud
sest pimeduses
ei näe
lugeda
18. oktoober. 2017.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar