Kallis Terje käis külas

Germo, Zorro ja Terje

   Täna ärkasin minu jaoks vara, kell 8.20 lausa. Olen ju hommikune magaja aga üle 8 ja poole tunni ma mitte kuidagi enam magada ei suuda. Alles mõne aasta eest suutsin isegi 9-10 tundi järjest magada, aga enam ei. Vahel piisab viiest tunnist, reeglina 7 tundi on paras ports und mulle, siis läheb uni ära. No, ei ole enam nii väsinud, kodune inimene, nagu ma olen. Kuigi ka puude ladumine ja seenemetsi mööda kondamine on väsitav.

   Mäletan, kui ma veel kunagi spoonivabrikus tööl käisin, oi, kuidas ma tahtsin siis magada. Eriti kohutavad olid minu jaoks need nädalad, kui kell 6 hommikul tuli juba tööd tegema hakata, just tegema, mitte ei sobi siia ütelus, et käisin tööl. Öölasena magasin ma noil öödel tihti vaid 2-3 tundi, sest juba hiljemalt kell 5 tuli tõusta, et õigeks ajaks tööle jõuda. Muidugi juba kell 3 päeval olin kodus. Harvad ei olnud need situatsioonid, kui koju tulles, süüa tehes lihtsalt köögilaua taha magama jäin. Kolmapäeviti, peale tööd tegin magamispäeva. Oli juhuseid, et õhtul seitsmest magama minnes tõusin alles hommikul kell 5. Mõnes mõttes oli see mõnus aeg, eriti hästi mõjus kehakaalule, kilod lausa kukkusid, kuid...siiski tervise hinnaga. Kui ikka pead vanas kõledas ja külmas angaaris töötama, talvel vaid 11 sooja ruumis, külm betoonpõrand, tamp taga, kohutav masinate müra, see kõik pani mu tervisele sellise põntsu, et olin pidevalt keskkõrvapõletikus, kuni käisin ninakarbikute opil ning lõpuks ka nina vaheseina opil. Siis tuli see töö jätta. Meil oli küll väike kollektiiv, kuid nii nagu igal pool, oli meie pundis ka üks uss, alkohoolik, kes õhtuti pidevalt siksbäki sisse kallas ja hommikuti sisse magas. Ülemus teda millegipärast kartis, valas pigem viha teiste peale välja. Ja olgu mainitud, et see siksbäkitaja oli veel naisterahvas, ema...

  Ok, hakkasin aastate taguseid asju meenutama. Tegelikult see ei olnud blogimise eesmärk. Hommikul tõi hea Elle mulle purke, hakkasin neid pesema ja leotama,samal ajal kodus uborkat tehes. Ahjaa, poolvend ja ta sõber tõid mulle haigeid lilli, just haigeid, sest haiged need on. Pärinevad Tihemetsa Tehnikumist, mis suleti. Lilled pole ammu hoolt ja armastust saanud, hakkan neid nüüd terveks ravima. Ahvileivapuu on ühele poole raagu kasvanud, tupsrohtliilia väga kidur ja habras, havisaba suht nutune ja katkine, jõulukaktus peaaegu kuivanud. Näis kas saan neile eluvaimu sisse puhutud. Virutasin Germo toast diivanilaua ära, panin need lilled sellele ja asetasin oma tuppa akna alla, et oleks piisavalt valgust.

puhun oma uutele toalilledele uut elu sisse

  Poolvend Heiki tõi ka veel mulle õhtu purke. Päeval käisid kallid Eve ja Kaidi meil külas ning õhtul tuli kallis Jaanika teed jooma. Nojah, jõudsin esimest korda ka poolvennale Kaevu tänavale külla, nagu elaks maailma lõpus. Aga noh, kogu aeg on kuidagi kiire, nii see aeg kätte kaob, nagu kadus ka suvi nii, et loetud kordi saime vaid kalli Terjega koos olla. Kuid täna sõitis ta mulle ise külla. Istusime õues, minu pooliku terrassi juures ja juttu jätkus kauemaks. Nüüd on Terjel tee tuttav ja ehk kohtume varsti taas. Ehk tuleb ka rahulikum sügis ja jõuan ise üle pika aja talle ka külla. Aitäh, kallis Terje! Nagu näete, jäädvustasin Germo, Zorro ja Terje ka pildile. Zorro sai Terjega kohe sõbraks ja leidis endale lemmikoha tema tooli all.

kallid Germo ja Terje

Ilus neljapäev on öösse kulgenud, juba 2. september ja ma veel ei magagi. Ehk varsti.


1.-2. september. 2016.a.
Vana-Rääma