Kolmapäev, 1. juuni 2022

NELITEIST NAGISEVAT TREPIASTET - Urve Tinnuri

Kui su kätte juhtub raamat, mille pärast oled loobuma mõnedest ööune tundidest, siis kirglik lugeja teab mida ma tunnen ja öelda tahan. No eile ma hõikasin fb-s, et kes mulle paki saatis ja ma tundsin ka kohe, et pakk on nii köitev ja ligitõmbav, et läksin lausvihmaga kesklinna smartposti pakiautomaati sellele järgi. Jah, seal ootas mind Urve Tinnuri uus romaan "Neliteist nagisevat trepiastet." Ma ei ole kokku lugenud kuimitu romaani Urvel ilmunud on, aga ma saan uhkusega öelda, et olen kõik need läöbi lugenud, eramnditult. Ja kõik on mul kodus olemas ka, veel pühendustega ja eriliste raamatute riiulis, kuhu läheb ka see raamat. Eriline on ta igas mõttes. Minu jaoks on kirjanik Tinnuri raamatud eriliselt hingelähedased, kodulõhnalised ja põnevad. Olen korduvalt tabanud neid lugedes ennast mõttelt ja tundelt et just nii tahtnuks ka mina öelda, aga sõnad nagu haihtuks. Urve ütleb need välja, oma eriliselt armsal ja kodusel keelel. Just sellel keelel, mida kõnelesid kunagi minu vanavanemad ja mida ka ise oma teostes ja kõnepruugis tihti viljelen. Nii palju äratundmisrõõmu, aitäh! Ma olen tõesti õnnelik. See raamat läheb mulle väga korda, igas mõttes. Siin on hoolimist, vihkamist, õiglust, armastust, aktuaalseid teemasid ja tarkusteri minevikust, olevikust ja tulevikust. Nii põnev! Kopeerin Apollo lehelt siia ka raamatu tutvustuse, et lugejail oleks aimu millest või kellest romaan kõneleb. Just romaan, sest romaan see on, ei ole tegu jutustusega. Kahjuks paljud tänapäeva kirjanikud nimetavad oma jutustused ka romaanideks, aga tegelikult nad polegi ühtegi romaani kirjutanud. Just see žanr on mulle proosateostest kõige hingelähedasem. Tutvustus: Huule- ja suulaelõhega sündinud, häiriva operatsiooniarmiga Laur on oma lühikese elu jooksul pidanud taluma nii mõndagi – mahajäetust ja koolikiusamist, alavääristamist ja ülekohut. Üksteise järel lahkub Lauri kõrvalt mitu talle kallist ja väga olulist inimest, jättes noormehe koos ta hapra ja haavatava sisemaailmaga omapäi. Elu teeb aga pöörde, kui Lauri õuele eksib helehall maastur... See on lugu armastusest, hingeavarusest ja empaatiast, mis ulatub puudutama ja aitama ka üle teispoolsuse piiri, vastandudes vigadele, mida pole enam võimalik parandada, ja sõnadele, mida ei saa tagasi võtta. 1. juuni. 2022.a. Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar