Sellised imelised suvepäevad või õigupoolest suveõhtud lausa meelitavad randa. Ma ei käi küll mitte kunagi päikest võtmas, aga päike mind võtta tahab ohtralt ja võtab ka, aga vees ma elaksingi. Ja jätkuvalt on merevesi soe nagu supp. Päris kaugele tuli minna enne, kui jahedad hoovused jalgu paitama hakkasid. Käisime ikka koos Germo ja naabrinaise Maarjaga. Ja Vana-Pärnu rannas oli liiklus tihedam kui kesklinnas. Käiakse nii jalgsi, rattaga, tõukekaga, autoga ... Tee jääb kitsaks lausa. Rannaveised näitasid ka täna meile ennast, õigupoolest sammusid nad just varjualusesse. Ja ligi 4 km sai ka käidud, mis on mu päevase kõndimise algnumber. Rohkem on boonus. Olen ka juba veidike rõõsa, enam lumivalge ei ole. Hoidun päevasest päikesest ja lasen teda endale ainult õhtuti rannas käies. Rajalt oleme, mõistagi, hetkel maas. Sellise kuumusega siiski ennast tapma ei lähe. Aga olen õnnelik, et suvi on kohal ja üldse ei virise, naudin sajaga, sest suve on meil Eestis ikka imevähe. Ja täna hommikjul tervitas meid esimene õisik, panin taime seemned mulda 18. aprillil. Enam ma ampleid ei osta, liiga palju küsitakse nende eest ja enda kasvatatud taimid on on armsamad ka. Olge teie ka õnnelikud ja minge merre! 27. juuni. 2022.a. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar