Reede, 17. juuni 2022

Unes või ilmsi

UNES VÕI ILMSI Suvi oli lõppeks kätte jõudnud, kuigi mõnel päeval tuli tahmine vatijopet kanda. Kord kuumas kõrvetav päike ja järgmisel päeval sadas nagu oa varrest. Kogu maailm näis hall ja sompus. Niisamuti oli sellel aastal ka kevad pikalt tulemise vaevas. Kollased lumesäilmed turritasid alles mai algupooles autoparklate ääris. Esimesed kevadlilled pistsid oma pea lume seest välja ning külmusid, sest öökülm näitas oma väge ka alles mai kuus. „Pagan, kui nii edasi läheb, võtan ma oma seitse asja ja lasen kodumaalt varvast! Oota seda suve nagu hingeõnnistsut ja siis jääb ta meile ka veel vaevu kaheks kuuks, kui sedagi. Mind on siiani tagasi hoidnud suvisesse troopilisse kliimasse reisimine üksnes see, et ma ei talu päikest. Mu hele nahk on pigmendivaene, kõrbeb kohe ära, muutes mind põrsaroosaks. Peale seda koorub nahk maha ja ma olen taas valge. Albiinode kiiks.“ Leen, valgetverd soojalembeline õbluke noor naine, kes kartis hirmsasti külma ja talvekuid, ei suutnud ilma jopeta väljas käia ka siis kui termomeeter näitas alla kahekümne soojapügala. Enda üle nalja teha ta mõistis. Irvitajatele oli tal kohe vastulause olemas, eriti neile, kes tema suunas näppu viibutama kippusid. „Okei-okei, las ma olla valget verd ja vähe lollakas, aga sina oled tõmmut verd ja puhta tola,“ sähvas ta ükskord ühele slaavi verd mehele, kes talle ligi tikkus. Leen lihtsalt ei salli nilbeid mehi, kes suuga teevad suure linna, käega ei kärbsepesagi. Malbe tuuleiil üha rebis Leenu päiksekollase sitsiriidest minikleidi siilu, kui naine raannapingil enda õlgadelt kampsuni eemaldas ja paljajalu mere suunas liikuma hakkas. Leen tajus, et keegi jälgib teda, kuigi rahvast oli rannas murdu ja siiani polnud ta ka üksinda mereääres käies hirmuenergiaga sinasõprust tundnud. Aga täna oli teisiti. Tahaks nii vette minna, aga ujumisriided jäid kahjuks koju ja pesu väel ei raatsi minna, liiga hinnaline pesu veresoolasele veele allumiseks, nentis Leen. „Hei, kas te saaksite mu esemetel silma peal hoida? Ma silkaks korra vette, nonii väikeseks jahutuseks ja olen kohe tagasi. Siis olen nõus teie asjadel silma peal hoidma. Näen, et teil on ujumisplaanid. Või ma eksin?“ Viisakas, keskeale läheneb atleetliku kehaehitsega noormees, kes Leenu silmas, ei kaotanud lootust naisega tutvuse teha. Algus oligi juba tehtud. „Hmm, paistab arukas mees olevat. Aga kas ....“ mõtiskles Leen. „Ma läksin, olen kohe tagasi!“ Noormees ei jäänud naise vastust ootamagi, juba jooksis ta valgete tallaaluste välkudes merevette. „Hmm, paistab viisakas mees ka olevat. See on minu jaoks väga oluline, sest viisakaid mehi otsi kasvõi tikutulega, isegi siis ei õnnestu leida. Nad oleks nagu maapealt osta saanud. Nagu dinosaurused, kes olevat kunagi olemas olnud, kui olid. Ega siin ei saa enam millegi ega kellegi peale kindel olla. Kogu maailm on muutuses. Kogu inimkond on hullumas, sest vandenõuteooriad, mida massiliselt sotsiaalmeedia platvormidel liikvel on, võtavad üha suuremaid mõõtmeid ja inimkond lihtsalt muretseb ennast hulluks, Usaldus on kadumas, ka usk, eelkõige iseendasse. Ah, jälle ma oma mõütetega, kipun ka juba üle mõtlema.“ Leen võttis kampsuni ja sättis selle rannaliivale, otse võõra mehe esemete kõrvale, sest ta ju lubas, mis sest, et vaid mõtteis, noormehe asjadel pilku peal hoida. „Noooh, käidud, „võdistas noormees õlgu, nagu oleks tal külm. Ta võttis saunalina ning sensuaalsete liigutustega hakkas oma keha kuivaks hõõruma. Leen põrnitses võõrast, ega osanud midagi kosta. Tõsi küll, mees erutas teda, mis naist ennast ka üllatas, sest tagasihoidliku naisena ei julenud ta tavaliselt isegi vaadata temperamentsete tüüpide poole. Eriti veel siis kui asi erootika valdkonda hõlmas. Jah, süütu Leen hoidis ennast selle ainuõige tarvis. Vähemalt nii ta lootis. „Vutt-vutt, mine silka vette, ära lase ennast mitu korda paluda,“ tegi võõras Leenule silma. Naine jahmatas, aga mingi imeline jõud eemaldas tal riided seljast ning juba nägigi ta ennast alati vette jooksmas. „Vau, on ikka mõnele naisele keha antud, nagu liivakell,“ jäi noormees lausa ammulisui päikessesse ja merevette kaduvat keha piidlema. „Gaius,“ ulatas noormees neiule käe, kui viimane ennast kampsunile istuma sättis. „Leen,“ jäi ka neiu napisõnaliseks. „Oled sa kohalik?“ Gaius tõesti tundis neiu vastu huvi ja mtte üksnes erutava figuuri pärast. Eemalt naist tulemas nähes tabas noormees mingi sõnaseletamtu tunne, mille kohta tahaks ta öelda äratundmisrõõm, aga veel ei ütle, sest ammu teatud tõde on see, et välimus võib olla petlik. „Jep, olen kohalik. Aa sina?“ Leen otsustas ka sinatada, nagu noormees teinud oli. Pealegi alati peale tutvumist läkski ta sina peale üle. „Olen kapten valgelt laevalt. Laev randub sadamas ja pootsmann magab seal peatäit välja. Tulin vaatama kuidas kohalikud pruudid suvitavad ja võta näpust ...“ võttis Gaius demonstratiivselt oma näpust ja mudis seda. „Ehee, võtan näpust ja võtad käe?“ Leen ei olnud suupeale kukkunud. „Umbestäpselt jah,“ muheles Gaius, kes väitis ennast pärnakas olevat, nonii sünni poolest. Kelle vanavanemad elavad siiani suvepealinnas. „Kas ma tohin sind õhtusöögile paluda?“ Gaius vaatas kella ja korraga hakkas tal väga kiire. Ta pakkis ujumisriided ja asutas ennast minekule, poetades vastust saamata Leeni pihku visiitkaardi. „Tervitusi teisest ilmast. Sinu Gaius Valgre,“ jäid neiut koduteel saatma tervitussõnad visiitkaardilt. Möödusid nädalad, kuud, aastakümned. Vananev blond naine, rätikmeretuulte trotsimiseks ümber pea seatud, kõnnib aastaid mererannas, oodates valget laeva ja Gaiust. Gaius Valgret. Valget laeva ei ole, ega Gaiust ei tule. On vaid Kuursaal, Raimond Valgre skulptuur ja meloodiad mis aastaringselt mööduja kõrvu ja hinge paitavad. On vaid unistus Gaiusest, kellest pole keegi midagi kuulnud, kas üldse Leengi, aga kõrvus kumiseb viis laulule „Peagi saabun tagasi su juurde.“ 17. juuni 2022.a. Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar