Kuutõbise pihtimus

FOTO: https://elu.ohtuleht.ee/327244/kuutobine-mees-uputas-end-jokke

 

KUUTÕBISE PIHTIMUS

   Kuu. Kuu oli tollel õdakul erakordselt lahmakas ja punane, lausa verine, nagu inimese silm, kui seal veresoon lõhkenud on. See tekitas Laivis vastakaid tundeid. Ta tundis endas justkui füüsilist valu, kord hakkas silm tõmblema, kord pakitses rinnus. Noor, alles ellu astunud naine sattus paanikasse, tal oli hirm, et midagi valusat on sündimas. Sama hirmu tundis ta varjude vastu. Eks muutu Kuugi veriseks siis kui Maa vari temast üle voolab ja Kuu siseneb Maa varju. See toimub tänu teatud päikesekiirte murdumisele, ning Maa jääb Päikese ja Kuu vahele.

   Kuigi see apokalüptiline vaatepilt on imeline, tekitab see alati Laivis maailmalõpu tunnet ja see tunne tekitab omakorda paanikahäireid, lausa selliseid millest ülesaamiseks vajab noor naine meditsiinilist sekkumist, sest tema bipolaarne loomus on niigi nõrk ja tundlik kõigi võõra ja hirmutava vastu. Eks ole ju ka Kuu see mis võimendab energiaid ning paneb nõrganärvilistele liiga suure koorma kanda. Kõik oleneb sisemisest tasakaalust.

   Just täikuuööd on Laivi jaoks saatuslikud ja neil aegadel tuleb ette uskumatuid kokkusattumisi, lausa selliseid, mis panevad noore naise endas nõiavõimeid leidma. Aga sellest ta vaikib, kartuses, et teda hakatakse päris lolliks pidama. On ju bipolaarsusel niigi halb mek man.

   Lausa iseenesest hakkab Laivi noil perioodidel tegelema rituaalidega, just armuriitustega. Ta mediteerib ja tasakaalustab päikesepõimikut, aga ikkagi ei suuda ta lõpuni rahulikuks jääda. Sest Laivil on võime visualiseerida oma silme ette Must Kuu ja see äratab temas deemonid, aga uinutada ta neid tegelasi mitte ei oska. Naise seksuaalenergia muutub tollel hetkel lausa pööraseks, umbes selliseks nagu meestel, kui nad viagrat tarbivad. Siis on naine nõus alluma kellele tahes, langema pattu, selle tagajärjel depressiooni, millest ta taas ise välja ei tule. Eklektilisus vahetub põhimõtetega ja vastupidi, nagu maniakaal-depressiivse psühhoosi põdejatega seda tihti juhtub. Kogu maailm tundub kaootiline. Astraalsed energiad pääsevad võimule ja sa lihtsalt ei allu millelegi ega kellelegi.

Toimub humoraalne regulatsioon ehk hormoonide tegevuse võimendumine.

   Laivi pesi õhtusööginõud, tõmbas ruloo akna ette ning jalutas aeda, sest verine Kuu kutsus teda. Ta ei hoolinud sellest, et haigus võib võimenduda ja suitsiidsed mõtted kipuvad samuti võimust võtma. Omal moel ta nautis seda sama palju kui öistes kalmuaedades loivamist. Laivi ammutas kalmistutelt energiat ja just noli öödel kohtus ta oma esivanematega, kellega ta oli koos elada saanud napilt viis eluaastat, kui viimased oma kodutalus tuhaks põlesid.

   Sama saatus ootas ka Laivi vanemaid, täpselt kolmteist aastat hiljem. Jõululaupäeval, kui nooruke Laivi vanematekoju sõitis, märkas ta eemalt kummalist kuma ning ta hirm osutus tõeks. Vanemate talu oli tuleroaks saanud ja endasse neelanud ka pererahva.

   Talumaja, kus Laivi elab on pärandatud talle vanatüdrukust vanatädi poolt, kes oli ka ainus lähedane hõimlane nende suguvõsast, kuni poole aasta eest vikatimees ka tema kodu külastas.

Ümber talu vohab põlismets ning talu raadiuses ei asu ühtegi maja. Vana lagunev küla kauplusehoone veel jutustab aegu „siin külas oli kord elu.“

   Väidetavalt paikneb metsatuka taga vana katkuaegne surnuaed, millest ei ole küll ammu enam ühtegi märki alles, kuid külalegend teab alati rohkem kui olevik. Ega toona ju ühtegi kalmukivi ega ristikest hauale ei pandud, sest katk olla kogu küla rahvast võtnud. Kui mõni puidust ristike asetseski künkal, on ta tänaseks kõdunenud või vandaalide poolt lõhutud, aga kes neid asju ikka täpselt teab.

Viie kilomeetri kaugusel, otse läbi põlismetsa põigates asub kaasaegne rahule, külakese surnuaed, kust Laivi energiat ammutamas käibki. Ta süütab salvei punti, tilistab kellukest ning kükitab hauakääpa juurde. Nii kutsub ta lahkunute hingi kohale.

   „Nõid, nõid, see õbluke naine on nõid! Tuleriidale tuleks ta viia ja põlema panna!“ on nii mõnigi külaelanik siunanud, sest kus tegijaid seal ka nägijaid, nagu kõneleb vanasõna. Laivit on see kõik küll imestama pannud, sest alati kui ta suruaial oma riitusi tegemas käib, on ta veendunud, et rahupaigas ei ole peale tema ja surnute ühtegi hingelist. Samas on ta korduvalt kuulnud okste raginat ja mingeid kummalisi hääli. Naine ei ole nendele erilist tähelapanu pööranud. Pealegi on temaga alati koos kolm varest või ronka, ega pimedas neid eriastada ei saa. Linnud annavad naisele julgust juurde ja Laivi tunneb et ta pole üksinda.

   Täiskuuöösiti vajub Laivi kalmuaias meditatsiooni ja sellest väljatulemisega on tal raskusi, negatiivne energia kipub võimust võtma. Eks ole ju vana tõde, et nõidusega tegelda võivad ainult need kelle energia on neutraalne või positiivne. Aga haigused, seda ka vaimne häire ehk bipolaarsus, kipuvad energiaid nagatiivseks muutma, nii peaks vaimuhaiguseid põdevad inimesed üldse nõiamaailma ukse enda ees lukus hoidma, aga millegipärast väga paljud negatiivse energia meelevallas olevad inimesed just kipuvad keelatud vilja maitsma. Jälle tuleb tõdeda et vanasõnal „keelatud vili on kõige magusam,“ on tõepõhi all.

   Tollel õhtul tundus Laivile et verine Kuu irvitab ta üle, sest ta nägi taevakeha irvel suud, mitte naerul, just irvitava olekuga tundus Kuu. Naine püüdis seda tegelast ka fotole jäädvustada, aga mitte kuidagi ei õnnestunud seda irvet fookusesse saada. See tekitas stressi, sest nii polnud võimalik vajadusel kellelgi tõestada Kuu irvitavat ilmet. Ja ega naine seda eriti kellelgi, peale iseenda, tõestada tahtnud, sest nii võis terendada taas hullar. See oli ka üks suuremaid põhjuseid miks temast iga aastaga järjest eraklikum inimene sai. Eremiit oli ta olnud tegelikult kogu elu. Kas oli siin saatusekäsi mängus või tegid geenid oma tööd. Olla just vanatädi olnud küla must maag, väidetavalt. Aga seda ka vaid külajuttude põhjal, kuid elu on tõestanud, et külajuttudel on tõepõhi all, kuigi nendesse on alati ka vürtsi juurde lisatud, eks ole vürts üldse üks kahtlane maisetaim.

   Ühel varahommikul, kohe peale ringutusi ja hommikvõimlemist, ilma milleta Laivi polnud võimeline unemaailmast reaalsusesse ärkama, läks ta taas paljajalu kasteniiskesse ristikheina mediteerima. Laivi mediteeris ihualati, ka kargetel talveilmadel. Ta oskas ennast eelnevalt viia sellisesse seisundisse, et tal ei olnud külm. Eks transis olles on inimene kõikvõimas, kui ta vaimumaailma jagab. Meis kõigis on olemas võimad kasvõi enese ravitsemiseks ja energiate tasakaalustamiseks, aga tuleb vaid osata, sest vastasel juhul võib igasugune riitus pigem kahju teha. Aga elus juhtub ka nii, et inimene ei oska transist välja tulla, sest negatiivne energia on ta enesesse haaranud.

   Paljud kindlasti mäletavad lapseaega mil maailm tundus väga põnev, mil alles elasid muinasjuttudes ja püüdsid ise peeglinõidust teha. Isegi kui asi toimis ja hauatagused elanikud ennast peeglis ilmutasid, ei suutnud pubetrteedieas nooruk päris kaua aega magada, sest hauaelanike portaal sai peeglinõidusega avatud, aga mitte suletud. Sestap tuleb enne tegutsemist alati mõelda, aga katsu sa seda pubekale selgeks teha tema vanuses, kus hormoonid möllavad ja juhivad su elu. Mässumeelsus halvab meeli.

   Igal verise Kuud ööl, kui kalmuaiavaht rahupaika läheb, näeb ta varalahkunud Laivi haukääpal asetseval ristil, mille noor naine oli kunagi endale ise sepa juures tahunud, istumas kolme lindu, on need siis rongad või varesed, vana naise silm ei seleta pimedas.

   Kolmainsus, lausub ta ja pisetab pühavett kalmuaeda. 

9-10. august. 2019.a.

Vana-Rääma