Roheliste silmadega mees

foto: https://bazovo.ru/et/metody-diagnostiki/samyi-chastyi-cvet-glaz-v-mire-kakih-cvetov-byvayut-glaza/

                     

ROHELISTE SILMADEGA MEES.

  Roosad varjud langesid maale, nagu oleks keegi kirka suurräti üle taevalaotuse vedanud. Marge seisis keset rannapromenaadi ja jälgis seda looduse lummavat ilu. Kohati tundus nagu oleks merevesi ka roosa ning lained loopisid seda üha kõrgemale ja kõrgemale. Igaviku tunne, mõtiskles noor nääpsuke mehelemineku eas naine, kes tuli mere äärde eelseisvast tüdrukute õhtust mõtteid mõlgutama.

  Meri aiva loksus ja roosa loojang näis nii muinasjutuliselt ilus, kui mitte öelda uskumatu. Oli ju Marge mereääres üles kasvanud ja kogu oma teadliku elu elanud, kuid sellist vaatepilti kohtas ta esmakordselt. Jah, kord oli ta ennast taas promenaadile unustanud, siis tundus nagu mitu päikest oleks taevas, lisaks peegeldused vees, neid tundus ka topelt. Tollel korral näis nagu laine loobiks päikest laiali, aga ikkagi moodustusid vette mitu suurt kollast ketast, mis ei lasknud loodusel ennast murda.

  Marge seisis ja imetles roosat maailma, seda enam, et roosa oli ta lemmikvärv. Lausa nii lemmik, et ta kandis ka roosasid riideid ning kogu ta elamine oli roosa.

  „Vabandage neiu, kas teil on mingi mure?“ kuulis naine korraga madalatämbrilise mehe häält. Ta võptatas ja tahtis ennast minema asutada, kuid võõras lausus; „vabandust, kui ma teid ehmatasin, hakkasin vist ülemuretsema, nagu mul kogu elu kombeks olnud on. Pole siis ime, et mu naine mind eideks sõimas ning minema kihutas. Väidetavalt mehelikuma mehe juurde. Tühja temaga, ega loomust ei saa ju muuta!“ Võõras puistas südant kuid Marge ikka vaikis.

  Naine ei teadnud mida teha, tibutagi haaras ta endasse. Kõhe hakkas. Miks tuleb üks võõras mees talle südant puistama? Miks peaks teda huvitama võõra inimese mured? Naisel tekkis mitu küsimust, aga samas ta teadis mis tunne on, kui hinge vaevab miski ja seda kellegagi jagada ei ole. Ta oli ise korduvalt olnud sellistes situatsioonides ning viskas hirmu minema ja otsustas oodata mis edasi toimuma hakkab. Hirmul ei tohi lasta ennast ta meelevalda võtta, see võib võimenduda. Nii juhtub iga asjaga. Aga katsu sa seda mitte teha, kui foobiad, mis Margele võõrad ei olnud, kippusid aeg-ajalt tema elu mõjutama.

  „Kas ma segasin teid?“ Võõras mees tundus viisakas.

  „Ee, ei seganud. Või tegelikult segasite küll,“ oli Marge segaduses, ent imestas ise ka et nii otsekohesena näis.

  „Vabandust! Kena õhtut!“ asutas roheliste silmadega mees ennast minekule.

  „Mh-mhh,“ pomises naine endamisi, kuigi ta tahtnuks midagi teistsugust öelda. Tõsi, mees tundus talle turvalisena ja korraga hakkas Margel kahju et vestluspartner, kes ootamatult saabus sama ootamatult ka läks. Kummaline.

  Naine loivas mööda promenaadi edasi ning vappekülm haaras ta endasse. Nagu oleks ta mingi kurva sõnumi saanud või koguni talvekülma randa sattunud. Peagi värises ta üle kere.

  „See naine meeldib mulle. Päris tõsiselt meeldib. Kas ma olen elus valede naiste otsa sattunud või on viga minus endas? Olen ehk eesti mehele mittekohaselt liiga romantilise hingega ja naised tõlgendavad seda valesti. Pigem tõlgendavad mind valesti? Põlgavad? Kas tõesti vaid täispumbatud ja musklis mehed on eesti naiste iluetalonid? Mulle hakkab üha enam tunduma, et eesti naiste pilk peatub rohkem välimise iluga meestel, et neid ei huvita meeste sisemaailm, nad pigem tahaks ilueedidega tuttavate ees eputada. Kas mul võib õigus olla? Miks muidu üha enam eesti naisi võtavad endale tõmmu väljamaa mehe ja kiitlevad kui ilus mees neil on? Ma ei mõista naisi! No ei mõista mitte kohe!“ Roheliste silmadega Rainer sattus segadusse. Kas oli põhjuseks see, et ta oli pikka aega tsölibaadis elanud, sest peale viimasest naisest lahutamist polnud ta ühtegi suhet loonud ning vältis ka juhukontakte. Tema jaoks oli alati hingeline suhe suurema väärtusega kui ühekordne seks, kus nagu loom, rahuldad oma kired, tõmbad püksid üles ja kaod, nagu poleks midagi juhtunudki. Rainer nii ei suutnud, kuigi isegi ta abileumeestest sõbrad seda taktikat kasutasid. Nad ei suutnud olla truud. Rainerile see hinge ei mahtunud, kuigi ta ei julenud ka sõprade ees oma arvamust välja öelda. Pigem peitus Rainer hädavalede taha, väites, et on kas väsinud või pole tuju. Mille peale sõbrad teda vanaks ja väsinuks nimetasid. Aga see ei morjendanud Rainerit, temale oli oma au ja muidugi ka naiste au tähtis, sest ta ei kasutanud naisi nagu mingeid elutuid esemeid, mille võid pärast tarvitamist ära visata. Paljud ei mõistnud Rainerit. Ega mõista siiani. Kaasaarvatud ka naised, kelle mees kippus kaunite sõnade ja kingitustega üle kuldama, ta hellitas oma naised lihtsalt ära.

  „Mis asi köidab mind selle mehe juures? Miks ta, täiesti võõras inimene, mulle väga eriliselt mõjus? Mõjub oleks vast targem öelda, sest ta on läinud, aga mõju kestab. Lihtsalt lambist tuleb üks võõras mees mind kõnetama ja ma ei suuda teda mõtetest välja. Uhh, Marge, tule mõistusele!“ Naine kutsus ennast korrale.

  Tund kadus tunni järel ning naine lonkis endiselt mööda promenaadi, kuigi väljas juba hämardus ja roosa maailm oli nagu õhku haihtunud. Marge oli armunud, lootusetult armunud võõrasse mehesse, keda ta oli vaid korra kohanud ning kelle nime ta isegi ei teadnud, aga rahutus hinges püsis endiselt, see lausa süvenes iga minutiga.

Janu juhatas naise promenaadilt kohvikusse ning seal ta istuski, Rainer, õllekann nina ees. Marge märkas teda kohe, tal oli kane tahtmine minna ja mehele kaela hüpata, aga Marge kartis ennast lolliks teha. Ta jalutas teosammul tualettruumi, kohendas seal veidi meiki ning läks demonstratiivselt Raineri lauast hästi aeglaselt mööda. Mees ei märganud teda. Margel tuli nutumaik suhu, aga mingi sisemine uhkus ei lubanud ka ise meest kõnetama minna, ehkki hetk tagasi oli ta valmis milleks iganes.

  „Pean ma ometi nii tagasihoidlik ja uje olema! Kurat küll, kallid vanemad, miks te mulle nii vähe temperamenti andsite!? Või ei andnud peaaegu üldse.“ Marge läks iseendaga pauhksisse.

  Rainer istus, pilk lauale suunatud, ja rüüpas õlut. Pigem oleks õige öelda, et unistas, sest just sellised näevad välja unistavad eesti mehed, ei märka kes või mis ta ümber liigub või toimub. Nad ei märka isegi ennast, mis siis veel muust rääkida. Kannust viimast õlletilka juues tõstis mees pilgu üles ja jäi ammulisui enda vastas istuvat naist vaatama, õlu nirises mööda ta rinda all, mis jättis ilmslt mulje, et mehe lõuad enam ei pea. Ta pilk naelus Marge silmadesse ja lausa võimatu oli seda sealt lahti rebida.

Marge muigas endamisi, sest lõpuks ometi oli Rainer teda märganud. Nii vähe oligi õnneks vaja. Aga kui mehe pilk juba pikemat aega temal peatus, hakkas Marge ennast imelikult tundma, küll kahtlustas ta et ehk on meik laiali, kuigi ta just tuli seda kohendamast. Küll kahtlustas ta et äkki on pluusi nööbid lahti tulnud, aga isegi ülemine nööp oli kinni. Naine sattus üha enam segadusse kuni nähvas;“ mida te passite mind! Kas te jälitate mind?“ Alles siis tuli Rainer oma naelutatud pilgust välja, aga ta tundis ennast solvununa. Juba jälle oli üks naine suutnud teda ennast halvasti tundma panna. Rainer ju ometi ei jälitanud kedagi ja antud situatsioonis oleks võinud hoopis mees naist jälitamises süüdistada, aga tal polnud õrna aimugi millal Marge ta vasta lauda istus ning kui kaua ta seal juba istunud oli.

  Nii tutvusid Marge ja Rainer kolmekümne aasta eest. Kes teab kas nad oleksidki tutvunud ja õnnelikus abielus, kui neil poleks ühtevärvi rohelisi silmi, sest ühtevärvi silmadega inimesed pidavat omama erilist sidet. 

20. august. 2019a.

Vana-Rääma