Eile õhtul lugesin läbi Reet Kudu lühiromaani "Suguvõsa võsas." Romaan ei peagi olema paks, kui autor suudab nii vähesega (kõigest 69 lk) kõik ära öelda.
Tunnistan ausalt, see on esimene raamat mille selle autori omadest läbi lugenud olen ja loen kindlasti veel. Mulle väga meeldib Reet Kudu käekiri. Olen ta tekste küll enne ka lugenud ja juhtumisi oleme ka samades ajakirjades kirjutanud.
Lugu kõneleb suguvõsast, nagu pealkirigi ütleb. Ikka on mängus rahad ja pärandused ja sellega kaasnev tohutu ebaõiglus. Tihti viib lähedase kaotus suguvõsa omavahel tülli, nagu ka selles raamatus. Erilist rolli mängib veel silmakirjalik pereema.
Mulle läks see raamat sellepärast hinge, et üks peategelastest on poeet ning ikka ja jälle leidub neid kes arvavad, et kirjatöö ei olegi töö. Ikka ja jälle leidub neid tuttavaid ja sugulasi, kes hakkavad oma tuttavat või sugulast ülistama alles siis, kui nende sugulasest kirjanik oma teosega kuulsaks saab.
Kirjatöö on vaata, et väsitavam töö kui füüsiline töö. Olen seda kordi omal nahal tunda saanud.
Meenub taas seik, kus mu üks oma tuttav (kelle olen oma elust välja heitnud) keda usaldasin, tuli mulle külla ja hakkas ülbelt noomima miks ma tööl ei käi, miks ma Germot riigile ei anna...No selliseid tegelasi pole meie ellu vaja. Võin tunduda karmina, aga ma leian, et meil kõigil on õigus valida kellega suhtleme ja kellega mitte. Liialt usaldada ei tohiks peale iseenda kedagi ilmselt.
Väga hea raamat! Soovitan.
Tutvustus:
Poeet Jaak Asser elab arhitektist isa suvilas, sest Tallinna korterist on Kanada õigusjärgsed omanikud ta välja tõstnud. Aga metsamajaski ei õnnestu luuletajal rahulikult loomingule pühenduda, sest vanem vend Kristjan on haigekassa juhina suuri summasid kasutades rahahõngust aimu saanud ja nakatunud kirglikust müügitõvest. Kõigepealt ärib ta maha Ants Asserilt emale päranduseks jäänud linnakorteri ja ihub siis hammast suguvõsa metsarikkale ühisomandile, kus noorem vend Jaak ulualuse leidnud.
17. august. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar