Magaks nagu tühja, haisva taara kaisus

foto netiavarustest

MAGAKS NAGU TÜHJA, HAISVA TAARA KAISUS

  „Alkohol, alkohol, ma olen nendest, pehmelt öeldes, aroomidest väsinud. Tõsi küll, ta on mul hea naine, hoolas ja armastav, aga kas pidevas alkouimas olev naine ikka on võimeline armastama? Pidevalt siunatakse mehi nende alkoholilembuse pärast, pidevalt. Ma ei saagi aru miks just mehed alati süüdi tembeldatakse. Jah, tõsi ta on, ise olen süüdi vast või enda suhtes suisa ülekohtune, mainisin juba ju meie suhte alguses et mind ei häiri tema igapäevased veinitamised ja õlletamised, aga tegelikult häirivad, kohe väga häirivad, magaks nagu tühja, haisva taara kaisus. Las ma tunduda õelana, aga nii ma ennast tunnen. Paraku.“

  Peale lesestumist elas Peeter päris mitu head aastat üksinduses. Mees arvas, et tema rong on läinud, et tema ellu ei kuulu enam ühtegi naist. Maakolkas üksi päevi õhtusse viies, kuna täiskasvanud lapsed on juba oma elu peal, unustas mees ennast sootuks. Tema jaoks eksisteeris vaid tema töö, mis hõlmas kogu Eestimaad. Väikses Haapsalu linnakeses oli tal ka korter, aga seal elasid üürnikud. Sinna Peeter ei igatsenudki.

  Peeter ja Naima kohtusid internetis. Mees oli mõne kuu eest endale Facebooki konto teinud ja seda ka sõbra õhutusel, kui üks naine talle kohe kirjutama hakkas. Peeter arvas, et see on sõbra teela, aga eksis. Naima, õbluke Pärnu naine, kes oli paari aasta eest, väidetavalt ringitõmbava mehe pärast, oma abielu lahutanud, osutus järjekindlaks, kui mitte öelda pealetükkivaks vestlusparneriks. Tegelikult Peetrile isegi meeldis see. Üksiku hundina polnud ta ju aastaid lembesõnu kuulnud, need sõnad äratasid Peetris mehe juba siis kui nad polnud Naimaga veel kohtunudki.

  Naima jäi suisa pooleks aastaks Haapsalu ja Pärnu vahet pendeldama. Mis elu naine suvepealinnas elas, seda Peeter ei tea. Tema jaoks oli tähtis vaid see, et kodu oli korras ja soe söök laual. Ja visiitsuhe sobis mehele ideaalselt, vähemalt algatuseks.

  Poole aasta pärast nad abiellusid ja seda Naima algatusel. Aga visiitsuhe kestis edasi, sest Naima ei olnud nõus elukohta vahetama. Ja ega Peeter ei nõudnudki, tema jaoks olid naise soovid tähtsad. Pealegi ööbis mees vahel ise ka töö tõttu teises Eestimaa otsas, sest pikkade tööpäevade õhtutel, eriti karmidel talveilmadel, ei hakkanud ta pimedas koduteed kulutama.

  Eestimaa on väike, nii jõudsidki Peetri kõrvu kuuldused Naima meestelembusest, kuid Peeter uskus sinisilmselt oma naist ja läks keelepruukijatega isegi tülli. Samas elas temas kahtluseuss, kuid mingil hetkel jõudis mees tõdemusele, et kui Naima pole talle vahele jäänud, las siis petab. Peaasi, et mõnda pahat haigust koju ei too. Hakka veel vanas eas armukadeduse pärast stseene tegema! Pealegi ei tea ma kindlalt nende külajuttude tagamaid. Las ta olla, elagu igaüks oma elu! Mul on vähemalt korralik naine, aed on alati korras, pesu pestud, toad koristatud ja soe söök laual. Jah, aga see alkohol, see on tõesti häiriv, aga kannatan ka selle välja. Kole oleks ju vanas eas nagu üksik hunt keset laant, päevi õhtusse vedada. Küll ta ükskord väsib ja taipab, et truudus on abielus väga tähtis. Ja kui ei taipa – siis ei taipa, tema probleem!

  Ühel kaunil suvepäeval sõitis Peeter Võrumaale tööle, teda kutsus lesknaine, kes, väidetavalt vajas oma elamisse mehekätt, ega ei saanud ise mehetöödega hakkama. 40 aastane Meeta lesestus juba 23 aastasena ning pikki aastaid ei leidnudki enda kõrvale enam seda ainsat ja õiget. Ta valis liiga kaua ning tema pedantlik loomus ei meeldinud meestele, nii ta üksikuks jäigi. Alkoholil ja alkohoolikuid ei sallinud ta silmaotsaski.

  Juba tutvudes süttis Peeteri ja Meeta vahel säde, mis tegi mõlemad osapooled keeletuks. Meeta neelanuks nagu keele alla, sedavõrd erutavalt mõjus talle juba mehe sihvakas ja jõuline, tõmmujuukseline välimus. Naine unustas ära milleks ta mehe üldse kutsus. Peerti välimus äratas temas naise, kelle ta arvas endas surnud olevat. Üle 10 aasta elatud tsölibaat oli oma töö teinud, nii arvas tema kuni Peetriga kohtumiseni.

  Erutunud naine veetis terve päeva oma uhkes majas, isegi poodi ei raatsinud silmarõõmu kõrvalt lahkuda. Ka Peeter nautis koostööd ja naise seltskonda, aga ta üritas jääda ontlikuks abielumeheks, sest truudusetus ei kuulunud tema ellu. Vähemalt nii ta arvas. Peeter vihkas sõprade suust lausutud sõnu, „pole olemast truudust, on vaid juhuse puudus!“ See on nii madal ja labane väide tema jaoks, millega ta mitte kunagi ei nõustu. Sellise elumotoga mehi pidas ta madalalaubalisteks seiklejateks.

  „Kui palju ma võlgnen?“ küsis Meeta päeva lõpuks.

  „Ma pean kalkuleerima. Oot... tegelikult polegi asi niivõrd rahas, kas sa tead kohta kus ma saaksin ööbida? Naudiks ööd Võrumaal ja sõidaks kodu poole alles hommikul, puhanuna.“ ehmatas Peeter isegi oma pakkumise üle, sest kokkuhoidliku ja isegi pisut ihne mehena oskas ta oma töö eest alati väärilist tasu küsida. Ja väärikust tal oli, mitte vähe.

  Meeta õhetas nagu ladvaõun, kõik mängis tema kasuks. Nüüd tuli 100% oma võlud mängu panna, et see mees siit majast ei lahkuks. Polnud ju naisel raske öömaja pakkuda, eriti veel mehele, keda ta endale ihkas ja seda esimesest hetkest.

  „Sul ei ole vaja kusagilt öömaja otsida, see on sul olemas, siin, minu kodus.“ tegi Meeta Peetrile silma, mille peale mehel erutusest lausa kõrvad punaseks läksid ja see ei jäänud naisele märkamata.

Peeter vaikis, sest sõnad ei tulnud lihtsalt üle huulte.

  „Kas ma tohin sulle, lisaks öömajale, midagi pakkuda?“ muutus Meeta eriti lahkeks ja armuliseks.

  „Võid ikka. Paluks klaas jäävett, kui seda ei ole palju palutud?“ muheles mees.

  „Seda väikest asja ikka saab!“ muutusid naise silmad väga edevaks, lausa nii moosiseks, et Peeter tundis, et ta on ära tehtud. Tema, keskealine mees. Abielumees!

  Alles laua taga einestades tõdesid mõlemad et nad on karsklased ning rõõmustasid selle üle. Nende tutvumises oli äratundmist ja kirge. Sellist kirge mida kumbki polnud tundnud.

  Hommikul, kui Peeter oma asju kokku pakkis, tundis ta ennast täbaralt, nagu noorukist peigmees, kes on esimest korda naist saanud. Tal oli häbi. Lausa nii häbi, et koju sõiduga hakkas väga kiire. Isegi aurav kohvitass ei meelitanud teda kauemaks jääma. Vaevu üle huulte lausutud „nägemist“ muserdas Meetat väga, sest naine oli armunud, naine oli üle mitmekümne aasta ennast naisena tundnud ja nüüd tundis ta ennast lootusetult armunud. Ühepoolselt. Kuigi õhtu ja öö rääkisid teises keeles.

  Tunnijagu sõitu kodusuunas sõidetud, peatas mees auto ja tema hiljutine käitumine pani Peetri mõtlema. Alles nüüd jõudis talle kohale, et ta käitus matslikult, mitte nii nagu ühele härrasmehele kohane. Alles nüüd tundis ta et oli ühele heale hingele haiget teinud, võis jätta mulje nagu kasutanuks Peeter Meetat ära ja visanud minema. Oma naine ei tulnud Peetrile meeldegi.

  Peeter läks bensiinijaama kohvikusse, tellis suure tassi kohvi ja einevõileiva ning vajus mõtteisse. Ta tundis, et on abielludes Naimaga suure vea teinud, liialt kiirustanud, või õigemini oli Naima teda tagant torkinud selle abieluga. Kindlasti polnud Peeter selleks valmis. Juba mõte Meetale pani mehe endamisi muigama ja ta tundis kuidas tahaks lese juurde tagasi minna. Aga tuli uuesti rutiini sukelduda ja oma eluga edasi minna, sest ta ju ise tegi südamedaami juurest minema tormates vea, Meeta ei tarvitse teda enam tundagi. Mehe süda oleks nagu kurku tõusnud ning silmavesi tungis lausa välja. Peeter avastas ennast elus esimest korda nutmas, isegi oma lahkunud eksabikaasa matustel suutis ta tõsiseks härrasmeheks jääda. Nüüd pääsesid pisrad justkui paisu tagant välja ja need ei tahtnud kuidagi lõppeda.

  Koju jõudes oli Peeter nii muserdunud, kui mitte öelda armuvalus, et ta ei läinud isegi Naimale bussivastu, jättes naise 3 kilomeetrit jala kõmpima. Naima, muidugi ei teinud sellest numbrit, jalutuskäik tuligi talle, pohmelust põdevale alkohoolikule, kasuks. Nii sai ta oma terviseriket abikaasa eest varjata ning pläskust lonkse võtta ilma, et peaks mehe eest varjama. Maal mehe juures olles ta käis ka salaja trimpamas, sest ta ei tahnud Peetrile näidata kui sõltuvuses ta tegelikult alkoholist on. Aga Peeter ei olnud loll, karsklasena tundis ta isegi naise suitsulõhna ära, kuigi viimane püüdis seda suuspreidega ja nätsudega varjata.

  Seksist sellel õhtul ei tahtnud midagi välja tulla. Üritas Naima, mis ta üritas oma abikaasat üles kütta, kuid viimane jäi apaatseks, kaebas väsimust. Napsune Naima ei jätnud oma jonni, piinas meest nii kaua ja lausa nõudis rahuldust. Selle ta ka sai, kuid mehele tundus kõik ahistamsena, ropu keppimisena, milles puuduvad tunded, milles puudub armastus. Alles nüüd taipas ta et alkohoolikust abikaasaga ei seo teda miski, et neil ei ole hingelist sidet, ei ole armastust, on vaid tühipaljas armatsemine, millel ei ole tunnetega midagi pistmist.

  Meeta oli Peetri silmad avanud ja nüüd taipas mees, et just Meeta vastu tunneb ta tõelist armastust ja seda juba esimesest silmapilgust. Mehe süda tahtis lõhkeda. Eksiarvavad need kes väidavad, et mehed ei põe. Põevad ja mitte vähe. Aga nad ei ole nagu klatsivad naised, kes ei suuda midagi endasse jätta, vaid räägivad oma sõbrannadele isegi kõige intiimsematest seikadest, unustades tõe, et nii nad reedevad oma mehi, irvitavad oma meeste üle. No erand küll kinnitab reeglit, aga...

9 kuu pärast sünnitas Meeta oma esiklapse, poja kelle nimeks sai Peeter. Temast sai 41 aastasena õnnelik ema, kes elas vaid pojale. Ta isegi ei mõelnud, et poja isal oleks õigus oma lapse kasvatamisest osa saada, sest Meeta hing purunes peale Peetri lahkumist.

  Ühel korral, kui Peeteril taas Võru tööots tuli, otsustas ta külastada Meetat ja naiselt andeks paluda, tunnistada et armastab teda ja lahutab oma abielu.

  „Peeter, Peetrike, sa mu silmaterake!“ istus Meeta rõdul ja imetas oma imearsat last.

  „Sa ütlesid Peeter? Meeta, kas sa...?“ tahtis Peeter midagi küsida, kui nägi imetavat ema. Mees keeras kannapealt ringi ja suundus auto suunas. Väike Peeter hakkas emme tissiotsas nutma, nagu tunneks ka südamevalu, mille osaks Meeta just sai. Tegelikult tundiski, sest ema piimaga antakse palju lapsele kaasa ja ema meeleolu mõjutab ka rinnalast.

  „Oot, miskit siin ei klapi, või just klapib. Kas see pisike on Peeter? Kas ta võib minu poeg olla?“ kalkuleeris Peeter enne kui autot käivitama hakkas. Mehe süda tahtis rinnust saapasäärde hüpata, ta tundis ühtäkki nii õnne kui õnnetust, rinnus hakkas torkima...

  Meeta asetas Peetrikese hälli ja tormas auto juurde hetkel mil Peeter teadvuse kaotas.

 Nüüd nad elavad õnnelikult koos suur Peeter, Väike Peeter ja Meeta. Elvad Võrus Meeta kodus ning Haapsalu lähistel asuvast Peetri kodutalust on saanud nende ühine suvemaja, kus veedetakse aega vaid koos perega. Nende peres ei ole alkoholismi, ega lahkhelisid, mille põhjustajaks just alkohol on.

  Nad elavad õnnelikult ja ootavad pere juurdekasvu. 

8. august. 2019.a.

Vana-Rääma