Tõsi ta on, enam ma vastu ei pidanud, võtsin kepid ja läksin rajale. Õigupoolest läksime. Germoga. Kokku kepikõndisime 10,2 km ja 16000 sammu. Pakkisime ennast natuke paksemalt sisse, sest Pärnus sajab päevast päeva vihma, kuigi õhtul näitas kahte sooja ka. Mõnus. Ei lund, ei jääd, nii minu ilm! Tõsi küll, päikesest tunnen puudust aga vihma armastan ma ka. Kuid mind ei häiri ka sombused ilmad, ei lange masendusse, pigem naudin. Sellist ilmelist talve polegi enne olnud, et ma saan ilma kinnasteta rajal kepikõndida juba veebruari kuus. Mõnus! Terve Jaansoni raja kõndisime läbi ja peale ka, kokku tuligi natuke üle kümne. Kesklinna poolsem rada seal vana õlleka juurest tulles on suht pime, pirnid on läbi. Ei näe kaasliiklejaid ja neid täna jagus, nii jooksjaid kui jalgrattureid, kepikõndijaid ka. See rada on pärnakate jaoks ikka suur õnnistus. Mina olen väga rahul. Oligi pikk paus kepikõndimisel, viimati käisime 1. jaanuaril ja nüüd siis alustame taas. Mingit väsimust ei ole, ühtegi valu ei ole, tohutu tuhin on sees ja nii ma laen ka ennast, sest kepikõndimine annab tohutus koguses energiat. Ehk hakkab nüüd mu parem käsi ka salenema, hetkel on teise kõrval nagu monstrum. Päeval enam valu ei tee. Küll kõik möödub. Mina igtahes olen taas reel! Head liikumist! 18. veebruar 2023a. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar