Vaikus murrab südameid

Vaikimine murrab südameid

   Leegid. Võimsad ja särisevad leegid. Nagu kulupõletamise leegid, mis üha võimsamaid mõõtmeid võtavad, tekitades tunde nagu kogu maailm põleks.

   Just selline kululeekide pilt maalis ennast Mirdi silme ette, kui ta ihuüksinda õhtuhämaras jõeääres istus ja kive vette loopis.

   Mirdil oli juba aastaid komme jalutada päeva lõpus kodu lähistel asuva jõe äärde, noppida pihk kive täis ja loopida neid vette. Nii saatis negatiivse ja surnud energia, millega ta nädala jooksul kokku puutunud oli, jõkke. Ja see toimis. See toimis sedavõrd hästi, et mõnikord kui noor pruunisime brünett naine ei jõudnud nädalaid veega kõnelema, hakkas tal halb ja elu kiskus kiiva. Positiivse loomuga Mirt ei sallinud intriige ja inimesi kes neid alalõpmata sepitsesid ning teiste elu elasid. Tahes-tahatmata tekkis selliseid indiviide heatahtliku naise ümber üha enam ning Mirdile tundus nagu toituksid need tegelased tema energiast, eluenergiast, elades tema elu. Just see tunne pani noort naist tihtilugu tundma tühjaks pigistatud sidrunina, ja see tunne ei olnud mitte hea.

   „Isa, palun anna andeks, et ma pole ammu Sinuga suhelnud! Isa, ma teen seda alati esimesel võimalusel! Isa, ma armastan...“ suhtles Mirt järjekordselt jõeveega, või isaga, kui kellegi madal hääletoon tema vestlusesse sekkus.

   „Mis sundis küla kõige kaunima neiu usku pöörama?“ muigas äsja vangimajast vabanenud, vanakooli tatoodest kubisev neljakümnendates eluaastaes mees, kes oli oma grusiinist isa poolt pärinud tõmmu naha ja kongnina. Mees, keda kartis ja põlgas kogu ümbruskond, sest ta olla kunagi süüdistuse saanud asula ninamehe alaealise tütre vägistamises. Tegelikult kahtlesid paljud kas selle üldse tõepõhi all on, aga igasugune positsioon ju maksab ning antud uhul sai määravaks ninamehe positsioon. Väidetavalt olla ninamehe alaealine tütar, kes vahetult peale intsidenti kuueteistaastaseks saanud, mees ise provotseerinud, temaga intiimselt flirtinud ja ise mehele kaissu roninud. Kahjuks juhtus seee kõik ninamehe kodus, ninamees tabas neid otse teolt, ning pikad vanglaaastad terendasid Grigorile, keda rahvasuu hellitavalt Grišaks kutsus. Ninamees ei suutnud leppida juba sellega kui mõni mees ta tütrega, ilma tema loata, suhelda julges.

   Griša, nagu ka kogu asula rahvas ei teadnud, et Mirdi pärisisa ei olnudki mees kes tüdrukut juba sünnist saati kasvatas, kes hukkus rekaõnnetuses enne kui Mirt päevavalgust nägi. Mirdi ema ei elanud Mirdi isaga koos.

   „Täitsa isa suust kukkunud!“ väitsid kõik inimesed, nähes Mirti oma kasuisaga koos, kellegi neil tõesti oli hämmastav sarnasus. Ja Mirt kandis ka kasuisa perekonnanime.

   „Õige mehe olen endale valinud! Õige isa oskasin Mirdile valida“ muigas Mirdi ema Kerilin, kes oli küll tütrega suur sõber, aga mõne minevikuvarju jättis siiski oma teada. Nagu me kõik.

   „Hmm, ma pole mingi usklik!“ kähvas Mirt, kelle süda tagus Grišat nähes kordi kiiremini. Mehe ilmumine ehmatas teda sedavõrd, et ta oleks äärepealt kaldalt vette kukkunud.

   „Ära karda tüdruk! Ära karda! Ma ei teeks kärbselegi liiga, veel vähem sinu sugusele kenale piigale. Ära karda...Anna mulle andeks kui ma sind ehmatasin ja eksiarvamusega lagedale tulin. Anna mulle tõesti andeks.“ läks Griša süda härdaks, ta pööras kannalt ringi ja hakkas edasi liikuma.

   „Oota! Pole midagi juhtunudki! Pole mul sulle midagi andeks anda. Istu. Tule istu minu kõrvale. Räägime. Ja tead, ma pole kunagi ühtegi külajuttu uskunud. Mitte kunagi!“ tundis Mirt et Grišal on süda õige koha peal.

   Aeg möödus. Peaaegu igal õhtul kohtusid Mirt ja Griša samal ajal, samas kohas. Nad armusid. Kuigi kasuisa armastas Mirti nagu oma lihast tütart, tundis Mirt ikkagi oma bioloogilisest isast puudust. Talle meenus tihti tõde „veri on paksem kui vesi“ ja hing valutas peale seda tõdemust. Pole üldse ime, et Mirt isa vanusesse mehesse armus, sest ta tundis siiski isaarmastusest puudust ja otsis seda vanemates meestes. Just sellesse jõkke oli visatud tema bioloogilise isa tuhk ning Mirt ei käinud mitte kunagi selles jões ujumas. Mitte kunagi. Ta käis selle jõe ääres vaid isaga suhtlemas ja temalt abi palumas, armastust ja mõistmist otsimas. Mirt kujutles kuidas isa kõik tema loobitud murekivid kinni püüab ja jõemutta matab. Nii saigi naine muredest priiks.

   Kui Mirt ja Griša oli pikalt oma platoonilist suhet vaka all hoidnud, juhtus ühel õhtul kurikeelne ja pahatahtlik Mirdi naabrinaine, kes asulas jutte kokku ketras ja palju omalt poolt juurde lisas, noori lahkumissuudlust suudlemas. Mirdi ema, kelle kõrvu ka järjekordne külajutt jõudis, seedis seda vaikselt, süda murest tulvil, kuid ta ei läinud tütrega noomima, vaid ootas et armas Mirt tuleb ise talle sellest pajatama. Aga vaikus, mis on tingitud õele inimese külajutust, hakkab seespidiselt sööma ka kõige tugevamat inimest. Nii muutus Kerilin iga päevaga närvilisemaks, mida märkas ka ta abikaasa, kuid ei teinud asjast suurt numbrit. „Naised“ muigas ta habemesse. Siis ühel õhtul see juhtus.

   Mirdi kasuisa putitas garaažis autot ja ema küpsetas köögis kaneelipirukaid, kui Mirt ja Griša käsikäes Mirdi kodu uksest sisse astusid.

   „Tere, mina olen Grigori, hüüdnimega Griša. Ks ma võin teie tütre kätt paluda?“oli peigmees väga viisakas.

   Kerilin keeras enda näo noorte poole ja karjatas „Eiii! Mitte mingil juhul! Eiii! See ei ole võimalik! Eii!“

   „Ema, mis sul viga on? Usud ka neid külajutte? Ma olen sinus pettunud!“oli Mirt ema käitumisest suures segaduses, arvates, et ema rõhub Griša halvale mainele ja käitub sellepärast nii ettearvamatult, kuigi ise oli ta alati tütrele õpetanud, et tähtis ei ole inimese vanus, positsioon ega rahanumber, kui armastaus, nagu tulvavesi peale tuleb.

   „Mis siin toimub? Mis kisa see on?“ jõudis kasuisa garaažist tuppa.

   „Ma, ma palusin teie tütre kätt, aga...“ püüdis Griša selgitada.

   „No ja mis sest nüüd nii hullu on?“ esitas mees küsimuse oma paanikas abikaasale. „Vanuse vahe ei ole ju ometi määrav!“ õigustas kasuisa noorte otsust, mille peale Mirt suunurka muige manas.

   „Ainult üle minu laiba!“ oli Kerilin endiselt hüsteerias.

   „Aga, ema...“ üritas Mirt midagi selgitama hakata, kuid see tal ei õnnestunud.

   „Ei mingeid agasid! Ma ei luba sul abielluda su oma bilooogilise onuga ja jutul lõpp!“

Majja sigines vaikus. Noorte silmad kõnelesid „jumal tänatud, et meie suhe veel voodini ei jõudnud“ keeles, kuid nende südamed olid närbunud. Tuli leida eliksiir, mis turgutaks taas elule.

19. juuni. 2018.a.

Vana-Rääma