Ega see esimene kord pole!

    EGA SEE ESIMENE KORD POLE!

  Pikk tee. Pikk ja vonklev kruusatee neelas visalt kilomeetreid. Maur peatus, võttis seljakotist valge riidest taskurätiku, mille vanaema oli ise tikkinud ja valmis õmmelnud. Alati kui Maur vanaema juurde läks, pistis ta kotti või taskusse vanaema tehtud taskurätikud, eks ikka selleks, et vanale inimesele rõõmu pakkuda. Maur austas ja armastas oma vanaema väga. Ta pühkis otsmikult higi, nuuskas ja surus märja taskurätiku kotti tagasi. Veel vaid viis kilomeetrit oli vanavanemate koduni sõita jäänud. Viis kilomeetrit konarlikku ja kurvilist, kitsukest kruusateed, kus eriti autod ei sõitnud, sest aasta eest oli läheduses valminud uus tuhakattega trssitee, mida väisasid rekkad, bussid ja teised sõiduriistad.

   „Pagan, ma oleksin pidanud ikka poisitõukekaga tulema, oleksin ammu juba kohal! Need linnarattad ei kõlba karu persse ka!“ vandus Maur, kolmekümneviie aastane sihvakas, brünett mees, kes harrastas rohkem jalgratast sõita, oma volvoga võttis ta ette vaid pikemaid väljasõite, aga kruusateel seda trööbata ei raatsinud. Maur üldse imestas, et tänapäeval veel kusagil kruusateed laiuvad, sest enamasti olid ka külateed asfalteeritud. Tõsi, ta mäletab, et toonasel vallal, enne kui vald linnaga liitus, oli plaanis külateed korda teha, aga plaaniks see kahjuks vaid jäigi ning nüüd tundsid selle küla elanikud ennast veel rohkem hüljatud ääremaa asukatena, kuna kõik kulges pigem langevas, kui tõusvas joones.

   Maur ronis kilomeeter enne vanemate koju jõudmist taas rattaseljast maha, sest porisel ja rööpasse sõidetud teel, mis maja juurde viis, polnud võimalik sõita. Aga kohale jõuda oli vaja.

„Kurat, et see memm ka nii kangekaelne olema peab! Omal hing paelaga kaelas ja vanemate juurde linna elama minemast keeldub, kuigi vanematel on hiigelsuur villa ning just memm ja kadunud taat panid selle villa soetamisele tugevama õla alla. Nüüd on taat juba paar aastakest mullatoidul, aga memm, tema on vist väsimatu, ainult aiamaa ja aiamaa. Ilma selleta ei oskaks vist eladagi! Ise ei suuda enam ilma rulaatorita liikudagi ja vereõhk on alalõpmata laes! Mitte, et ma midagi halba soo´viks, aga memm keeldub ju ka ravimeid tarvitamast, väites, et vaid aroonia marjad on temale sobivamad ravimid. Tee siis talle selgeks või nii. Aga samas saab temaga nalja ka. Ühel päeval avastas memm, et talvepuid on vaja juurde tellida, kuigi kogu ta maja ümbrus, kuur ja kuuri pümbrus olid puuriitadest tulvil. Memm mainis, et iial ei või teada kui karge talv tulla võib, varu peab alati olema. Nii ta siis helistaski ühe kuulutuse peale, kus oli kirjas, et linna piires tuuakse puud tasuta kätte. Leides lubadusele kinnitust, ütles memm puuärikale oma aadressi: Pärnu linn, Tõstamaa ääreküla, ei osanud autojuht midagi kosta vaid tõigi tasuta memmele puud koju kätte, sest Tõstamaa piirkond kuulubki nüüd Pärnu linna koosseisu.“

   „Oi, Maurike, tore, et sa ikka memme juurde tee leiad!“ komberdas vanaema kahel kargul kõndides pojapojale vastu, kui viimane oma jalgratast vana kase külge lukustas. 2Mes sa tast lukustad! Meitel siin ometi kurikaelu pole! Näe, mina-vana inimene unustan isegi ööseks maja lukustamata, pole keegi tahtnud mu seitset märssi tuuri panna!“ noomis memm.

   Maur kortsutas kulmu ja tõmbas suu kriipsuks, sest talle üldse ei meeldinud, et memm uksi ei lukusta. Iial ju ei või teada milline tegelane kolkakülla tee leida võib. Liiga palju on niigi meedias kajastatud juhtumitest kus vanureid on paljaks röövitud ja lausa hukatud. Pealegi teadis Maur, et memm korjab raha sukasäärde, sest ta pole kunagi pankasid ja niininetatud usaldusisikuid usaldanud. Alles aasta eest sai ta ebameeldiva intsidendi osaliseks, kui selgus, et taadi mammona, mida ta sõbra seifi korjas, haitus koos seifiga peale sõbra matuseid õhku ja ilma ta oma tuhandetest eurodest jäigi. Maur teadia ka kunagi vanavaemate seifi olemasolust, mille ta lapsena kogemata avastas ühs seinal oleva maali tagant avausest, mille ta kogemata seinalt aelemise käigus maha ajas. Rahutu ja leav laps, nagu ta oli. Peale seda likvideeris taat peidiku, aga uue peidiku olemasolust pole Maur enam teadlik. Maur kartis et memme elu võib ohus olla ning sõandas seda ka memmele mainida.

   „Jäta jutt! Ei mina kedagi karda! Kogu mu valdus on kaitstud, ise tegin kaitsemärgid ja lugesin tagatippu veel omaloodud loitsud ka peale. Need toimivad sajaprotsendiliselt,“ väitis memm. Maur oli hämmingus, ta kartis, et muidu nii terane ja tark memm hakkab mõistust kaotama. Mees kahtlustas, et memm on dementseks jäänud ning see pani veel rohkem oma kalli sugulase pärast teda muret tundma. Aga memm ajas ikka oma rida, ega kuulanud Mauri õpetusi.

   „Katsu sa santi sundida kui sant ei taha kõndida!“ Maurile vanasõna ja ta andis alla, aga mure jäi. Pealegi oli memm talle väga kallis inimene, suur eeskuju, kes sai, vaatamata põdurale tervisele ja kõrgele vanusele oma eluga hakkama.

   Mauri ootas ees tihe tööpäev. Ta lausa kukkus pärast puude ladumist, muru niitmist ja kartulamaa kõplamist, millele memm just hea näoga ei vaadanud, koikusse, vanasse armsasse vedruvoodisse, mis endiselt memme verandatoas asus ja lõhnas mineviku järgi. Ning uni tuli magus.

   Hommik äratas Mauri kuke ja koiduga. Ta ringutas, käis maja nurga taga kuivkäimlas kusel, jõi hommikukohvi ja seadis sammud õue, sest tööd oli veel kuhjaga teha, aga õhtul tuli jalrattal linna ka vändata, sest hommikul terendas tööpäev, nädala algus.

   „Aappii, memm, aappii! Ma ju hoiatasin, et ka kolkakülla võivad vargad tulla!“ lausa röögatas Maur, nähes vana aida esisel tundmatu meest lamamas.

   „Kas sa veel kahtled minu võimetes?“jäi memm rahulikuks. „Vaata ometi mu kaitsemärke aida uluall. Need toimivad. Mida sa enam ootad? See blondu noormees sai südari, kutsu talle aga laibaauto järele, hakkab muidu siin veel lehkama ka, kärbsed parves ümber..“

   Maur pidigi nentima, et vanarahva,- ja nõiatarkustel on tõepõhi all. Mees värises nagu haavaleht, nagu oleks esimest korda elus laipa näinud.

   „Ega see esimene kord pole kui mõni kolumats mu valdustes ära kõngeb! Laibaautole pole vaja teed juhatada!“ jäi memm resoluutseks, ajades ennast kahe kepi najal kaevuäärselt pingilt püsti, kohendas oma lillelist pihikseelikut ja lahkus, nagu vana rahu ise. Mauri jäi saatma memme irooniline muie suul ja tuule käes laibaautost väljuv lehk. Aga töö memme aias kulges ootamatu kiirusega ning juba kallistaski Maur memme hüvastijätuks.

11. juuni. 2018.a.

Vana-Rääma