Puud ja puud ja puud...

meie armas Simba

 Jah, blogipostituse kaanepilt just ei ole puu, on pigem meie armas 3 kuune Simba, kes juba sellel pühapäeval 1. juulil saab nelja kuuseks, aga näeb välja nagu täiskasvanud kass. No ja ega temagi puude tegemise ja ladumise juurest ei puudunud. Ladusin ühte kuuri pliidipuid, lõsutas selles kuuris, ladusin teise kuuri ahjupuid, lõsutas seal, käisin kuuride taga pesu kuivama viimas, lonkis sabas jne, jne...Ta on mul paras sabarakk, mitte ei jää sammugi maha ja vahel kui ma teen iluund, poeb teki alla ja lülitab nurrumootori tööle. Ma üldse kahtlen kas temast kass kasvab, või on tegu mingi panteriga, igal juhul on ta suur ja võimukas, aga üliarmas.

 Täna sain siis eile toodud puud sorteeritud, kolotsid kottidesse, pliidipuud pliidipuude kuuri, ahjupuud ahjupuude kuuri ja pikad lauad saagis poolvend õhtul lausa käsitsi ära, aga mu noorem poeg oli ka abiks, nagu minagi ja viimask sai ka Maarja käe soojaks. Igal juhul natuke üle tunni tööd ja asi korras, ei mingit öörahu rikkumist.

 Homme läheb suuremaks andmiseks, tuleb 2,5 ruumi leppa, ehk siis siinkohal tahan tänada teid, mu armsad sõbrad, kes te läbi aasta raamatukogudest mu raamatuid laenutasite, täna teile ei jää meie pere talveks külma. Aitäh, aitäh, aitäh! Kirjanikud saavad korra aastas palka ja minu palk jõudis täna mu arvele. Ma olen tõesti tänulik, sest mu raamatute müük läheb ka kenasti, palju ostatakse ka käest ning numbrid näitavad, et ka laenutatakse.

 On ilmselge, et rajal me täna ei käinud, sest minu rada oli kuuris ja ilmselt ei jõua ma ka homme sinna, aga reede on ju ka päev. Laupäevaks on mul suured plaanid tehtud, kohtun Hansapäevadel ühe armsa inimesega, oma kunagise õpetajaga, kellega me pole kaua aastaid kohtunud. Ühtlasi ei lähe ma Hansapäevadele ainult hängima, vaid teen ka tööd, kirjatööd. On ju artiklit parem kirjutada siis kui saad intervjueeritavaga silmast silma kohtuda. Lausa ootan laupäeva!

 Vaatamata eilsele megagigarajatamisele on mul enesetunne ülihea, ei valuta ükski liiges ega lihas, lihtsalt üks hammas natuke piinab ja ma olen punane nagu vähk, kuid isegi päikesepõletus ei tee liiga.

Nüüd aga mõni fotoke ka. Jah, ma usun, et paljud ei kujuta ettegi kuidas saab keedetud sealihakamarat süüa, aga mulle meeldib vahel. Keetsin selle koos soolatud karulauguga, panin leivale ja raputasin natuke pipart ja soola ka peale, nämm-nämm. Seega olen endiselt kõigesööja. Muide, mu kadunud isa armastas kunagi sealihakamaratest sülti keeta ja see tuli tal ülihästi välja.

parem ikka kui mitte midagi. talv võib tulla :D

veidike ahjupuid. homme jõuab ka korralik puu

veidike pliidipuid, õhtuks sai riit kõrgem

keedetud sealihakamarad karulaogu ja soolaga

27. juuni. 2018.a.
Vana-Rääma