Veidike tervisest

Nonii, nüüd tuleb pikem blogipostitus, rohkem küll enda tarvis, aga lugeda võivad kõik, muidu ma ei blogiks avalikult. Olengi oma blogi suhteliselt unarusse jätnud, aga oma elulooraamatut tuleb ju ikka kirja panna, selleks mu blogi ongi :) Ei ole ma sellest saladust teinud, et kahe aasta eest olin ma kuu jooksul lausa 2 korda haige, pidev köha, nohu, pealavu, liigesevalu jne ... ning 2019. aasta mai kuus avastasin endal diabeedi, mis oli päris karm, olin põhimõtteliselt infarkti ja insuldi eelses seisundis, sest veresuhkur oli 20 ja kõik näidud olid halvad, väga halvad. Nii ma siis oma elu ümber korraldama hakkasingi. Algatuseks tegin menüü täitsa ümber ja panin paika söögi kellaajad, sest diabeetik peab sööma 4-5 korda päevas ja rangelt kindlatel kellaaegadel. Jätsin välja praetud toidud, või, suhkru jne ... Süsivesikuid tarbin ainult hommikjuti ja lõunasöögi ajal, siis ka arvestan. Teistel söögiaegadel ei tarbi, reeglina. Selleks ajaks kui ma diabeedi avastasin, olin kepikõndimisega suutnud 30 kg ennast kergemaks käia, aga sõin kõike, harvemini ja rohkem. Olgu mainitud, et kõik need massidieedid ei ole kasulikud, me oleme kõik erinevad ja iga inimese keha tunneb OMA TOIDU ära. Sestap eiran siin pidevalt igasuguste dieeditajate sõbrakutseid, kes üritavad mind kaasata mingitesse gruppidesse ja kalli raha eest sööma õpetada. Ütlen ausalt, see kõik on vale! Saan nüüd peapesu või mitte, eks pead ole vaja ka ju pesta :) Tegelikult sain oma näidud kontrolli alla väga ruttu. Mulle kirjutati ports tablette, millest kahest diabeediravimist sain lahti juba kahe päevaga, kolesterooli sain paika hiina punase riisi kapslitega, mida soovitas mulle hea sõber Peeter Kaljumäe. Vaid kuu aega tarbisin neid ja oligi kõk kombes. No mudugi sai määravaks ka mittepraetud toidu söömine ja muud tegurid. Aitäh, Peeter! Samal ajal kui diabeetikuks haigestusin, haigestus ma minu kilpnääre, sest diabeetikute õrnad kohad ongi kilpnääre, kõhunääre (pankreas) neerupealsed, silmad jne... Silmanägemine on mul jah halvemaks läinud, sestap ma ei saa oma lemmikharrastusele rõhku panna, ehk lugemine on jäänud harvemaks, aga õnneks on mu silmapõhjad terved. Sain, lisaks diabeedile, diagnoosiks ka: mittetoksiline hulgisõlmeline struuma, mis tähendab, et mu kilpnääre on sõlmekesi täis. Õudne, onju? Aga elu läheb edasi, tuleb ennast lihtsalt käsile võtta kui enne seda teinud ei ole. Jah, ehmatus oli, sest samal ajal, lisaks minule, olid veel 2 mu kallist inimest raskes seisus ... Tegelikult suured tänusõnad kuuluvad mu väga heale perearstile Anne Teeäärele, kes kiiresti tegutses ja mind kohe Tallinna Endokrinoloogia kliiniku endokrinoloog Verner Fogeli juurde suunas ja seal sain õige ravi peale. Diabeet ja kilpnäärme haigused kipuvad käsikäes käima, sestap ma ei mõista neid perearste, kes oma diabeetikuist patsiendte vastava ala arstile ei suuna. Ei anna saatekirja. Aga õnneks dr. Fogel võtab ka ilma saatekirjata patsiente vastu. Tegelikult suurel määral tahtsingi kirjutada siin blogipostituses just oma viimasest endokrinoloogi külastusest, mis leidis aset kahe päeva eest, 7. veebruaril. Dr. Fogel tegi mulle silmapõhjade uuringu, kilpnäärme ultraheli ja vereanalüüsid ning juba täna ta helistas ja teatas, et mu analüüsid on korras ning isegi veresuhkru keskmine näit on hea, 6.4 (olgu öeldud, et terve inimese veresuhkur võib olla kuni 6,1) Nii ma siis jätkan omas tempos, söön kindlatel kellaaegadel ja arvestan süsivesikuid. Jah, ma patustan ka, aga mitte koguaeg ja üleüldse tunnen ma ära näiteks selle kui mu veresuhkur langeb, mul hakkab lihtsalt külm. Õnneks olen tänaseks saanud veresuhkru kontrolli alla, alguses olin ikka päris hädas, sest diebeetiku veresuhkur ei tohi langeda alla 5, vastasel korral on oht kooma langeda. Minul langes vastu ööd pidevalt, tollel ajal mõõtsin ka pidevalt, nüüd väga harva, vaid siis kui sisetunne ütleb. Ka vererõhk on mul kontrolli all, lisaks diabeedile haigestusin ka hüpertooniasse ehk kõrgvererõhu tõppe ning alles neljas vererõhu ravim sobis mulle, olin nagu katsejänes :) Kuidas ma veel enda tervist hoian? Minu päev algab klaasitäie veega, siis võtan pisikese lonksu omatehtud mustapässiku tinktuuri, poole tunni pärast söön täisterast kaerahlebeputru, mille kõrvale joon tassi kohvi (suhkruasendajaga) ja söön viilu täisterasaia (muna, juust, lõhe, tomat) ja peale hommikusööki võtan veresuhkru ja vererõhu ravimid. Pudru sisse lisan marju, chia seemneid ja tseiloni kaneeli, see kaneel peal oleme iga diabeetiku päevamenüüs. Lisaks tarbin peaaegu igapäevaselt tatart või toortatart. Ma ei ole enam 2 aastat haige olnud, vaid ühel päeval käis allergiline nohu minust 3 tunniga üle, lõhkus nina ja huuled ja läks oma teed. See tekkis mul pliidipuu seest välja valgunud koi purust. Isegi olin hämmingus. Aga kindlasti on mu tervise edu pandiks ka paljajalu lumel käimine, sest talla all on ju eluliselt tähtsad punktid, külm lumi stimuleerib meie organeid, lisaks mu jalad, mis enne külma kartsid, ei külmeta enam. Muidugi on suur abi ka reikist, mida teen endale peaaegu igapäevaselt. Reiki puhastab ja tervendab meie tšakraid, kui tšakra vibratsioon või värvid (jne...) on paigast ära, olemegi negatiivsusele (kaasa arvatud haigused) vastuvõtlikud. Kui näiteks tuleme operatsioonilt, lappab meditsiin kokku meie füüsise, mitte vaimu, setap peaks reiki ja meditsiin käima käsikäes, reiki on vaimu parandamine mõnes mõttes. Kes usub, kes mitte, kes tunneb, kes mitte, individuaalne. Minu olen reikist saanud väga palju abi, igatahes! Ja no rajal kepikõndmimas käime ka Germoga, kindlasti on tervise edu pant ka liikumine, me ei saanud isklikel põhjustel liikuma kogu detsembri, sealt tuli mulle mõni lisakilo, mida nüüd maha kepikõnnin. Liikumine on väga tähtis. Aga kui tekib selline olukord nagu meil detsembris, ei tohiks unustada tervislikku toitumist ja ma rõhutan, süüa tuleb kindlatel kellaaegadel! Oehh, pikaks läks see tekst, aga kirjutasin endast välja, see oskus mul on ja ma tunnen ennast ülihästi. Olge teie ka terved!9. veebruar. 2021.a.Vana-Rääma