Kolmapäeva ehk 15. juuli hommik kulges vaikses rütmis. Vaid RMK-lt käisime vett toomas ning pesu pesin ära. Kuna merevesi oli jätkuvalt minu jaoks külm siis kahjuks vette ma ei saanud. Asetasin lamamistooli suvila ette ja unustasin ennast taas Herta Laipaigaga musta opaali radadele seiklema. Oli vaja ennast ju õhtuseks Kristiina Ehini ja Silver Sepa plaadi "Laena mulle tiivad" esituskontserdile Lepaõuele Treimanis värskena hoida, et peale seda need 5 km jalgsi Lemme tagasi tulla. Eelnevatel päevadel liikusime lausa ligi 20 km maha, sestap hoidsime oma jalgu ja kolmapäevane rada tuligi üksnes 7,5 km pikkune. Aga kontsert oli seda kõike väärt ja rohkemgi veel. Minu suur lugupidamine ja tänusõnad teile selle võrratu elamuse eest! Ja ma soetasin ka armsa Kristiina romaani "Südametammide taga," kuid plaati mitte, sest olen ka see, kellel pole seda kahjuks kusagil kuulata. Ehk kunagi. Ja suure lugejana ma ju neelan raamatuid, sestap tahtsin just seda. Huvitav oleks teada kuidas Kristiina proosat kirjutab, sest poetessina on ta väga hea. Nüüd kohevarsti saan teada. Mõnus! No Lepaõue oli rahvast ikka nii tulvil ja kohati tundus (lisaks mujalt tulnud rahvale) et pool Pärnut on ennast kohale ajanud. Ka liinibuss peatus otse Treimani kultuurimaja ees ja enamus bussi läks tühjaks. Seal kutuurimaja või rahvamaja taga, umbes 500 meetri kauigusel asubki Silver Sepa kodutalu, mille hoovis kontsert toimus. Kohal oli ka palju teisi muusikuid, näiteks "Jaagu mälestuseks" liitus flöödil Krista Citra Joonas. Jaagu mälestuseks, armastuse pühitsuseks! Lisaks veel Silveri koolivend Andre Maaker, Ara Yaralyan, Martin Petermann, ja paljud teised. Muide, mul on nii helgelt ja selgelt meeles mu kunagi õpetaja, Silveri vanaisa Valter Soomre. Ta oli üks mu esimesi õpetajaid, kui ma seitsmekümnendate lõpus Metsapoolel kooliteed alustasin. Ta tabas mu loomuse ja arvas, et minust võiks muusik, kirjanik või kunstnik saada. Meest sõnast - härga sarvest! Aitäh, hea Valter ja tervitused sulle sinna, kus sa juba aastakümneid oled, kuid helge mälestus sinust ei kao! Tagasitulek Lemme oli omaette elamus, sest päike hakkas loojuma. Lahkusime Leapaõuelt kell 21.17 ja Lemme (suvilasse) jõudsime täpselt tunni aja pärast ehk siis 22.17. Päikese loojumist imetlesime Orajõe parklast, mis oli rahvast tulvil ja kõigil üks ja ainus soov - näha neid imeilusaid loojanguid Häädemeeste vallas! Aga suvila taga oli taevas ikka peale loojumist ka eriline. Jäädvustasin. Eile videoid ei piilunud enam, Germo läks üsna varsti magama ja mina panin musta opaali tagakaane kinni umbes poole ühe paiku. Jõudsin ka selle lugemisega ühele poole. Oli armas elamus. Aitäh! Hommikul äraksime vara, pakkisime ennast kokku ja tulime linna, sest siin ootasid juba kohutsused. Ja päev kalli ämma seltsis läks ka kenasti. Aitäh, Universum! Olge kõik terved, hoitud ja armastatud! 16. juuli 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar