AJAVÄLJAD - Heiki Vilep

Nii hea oli üle hulga aja lugeda luulet ja veel riimiluulet, mis kahjuks iga päevaga muutub üha defitsiitsemaks. Väga kahjuks. Noored kipuvad rõhku panema üksnes proosaluulele või siis vabavärsile, aga meil on väga palju erinevaid luuležanre ja minu jaoks on Luuletaja (just suure algustähega) see, kes viljeleb erinevaid luuležanre. Vabandust mu otsekohesuse eest, aga see on pelgalt minu arvamus, mida ei muuda miski. Väga igav on lugeda luuleraamatut, mis koosneb vaid proosaluulest ja kus pole vaevutud seda luuležanri isegi panna salmideks ehk tulpadesse, vaid jäetakse üks pikk jutujoru. Siit üks suur ja raske kivi toimetaja kapsaaeda. Laseme luulel ikka luuleks jääda, ärme riku seda ära! Aga see eelnev tekst oli teemaväline, ei puuduta seda raamatut, kuid ma lihtsalt pidin selle endast välja kirjutama. Heiki Vilep kasutab "Ajaväljades" valdavalt ristriimi, sekka vemmalvärssi. Muide, sisukorra lehekülgedel annab pealkirjadest väga põnevad vabavärsid välja lugeda. Ma ei tea kas see on Heikil taotluslik, aga vähemalt mina lugesin ka selle osa raamatust luuleks. Kui üldse norida (mida ma tegelikult ei taha, sest nautisin selle luuleraamatu luegmist) siis luuletuses "Irooniline" on sõna "üle" ülearu. Kui see teises salmis ära võtta või jätta, ei muutu midagi halvemaks, pigem paremaks, sest rütm läheb paika ja kaob see sama sõna, mis antud (kon)tekstis vaid lohiseb või lohistab. Aga muidu ... aitäh selle luuleelamuse eest, hea Heiki! Raamat on pühendusega ja läheb teiste sama saatusega raamatute riiulisse. Nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt tutvustava teksti siia: Aeg, see salapärane ja kõikehõlmav mõiste, on inimkonna üks vanimaid uurimisobjekte. Filosoofid, teadlased ja luuletajad on aja olemust ja tähendust uurinud läbi sajandite. Kas aeg on lihtsalt üks jada sündmusi või midagi palju sügavamat? Inimesed tajuvad aega subjektiivselt. Meie igapäevaelu on seotud kellaaja, kalendri ja rutiinidega. Kuid inimlik aeg ei ole ainult numbrid – see on seotud mälu, emotsioonide ja kogemustega. Kuidas me tunnetame aja möödumist? Miks tundub aeg mõnikord venivat ja mõnikord lendavat? Lapsepõlves tundus suvi lõputu, täiskasvanuna aga lendab aeg käest. Me muudame maailma oma tegudega, aga me oleme ka muutuste all kannatajad. Me oleme aja loojad, aga ka aja ohvrid. Me oleme aja tunnistajad, aga samas ka aja saladused. Võtkem aega mõtisklemaks ajast koos ühe ajatust avastada püüdva luuletajaga! 7. juuli 2026. Vana-Rääma