Minuga veetis mitu õhtut Lemmes aega ka ühe mu lemmikkirjaniku Herta Laipaiga romaan "Musta opaali rada." Tegu on romaanitriloogia 3. raamatuga. Loetud on mul triloogiast veel "Angara ääres, Anno 1950" aga lugemata veel "Pärlid surevad pikkamisi," mille ilmumisaastaks loen siin 1993. Ehk saan ka selle endale soetada ja läbi lugeda. Antud romaan kõnelebki väga palju vääriskivide teemal ja üleüldse kivide. Aga ma ju olen ise ka paras kivihull. Meenub kuidas ma kunagi Tallinnas ära eksisin, suur kivikott ka kaenlas, aga minema neid visata ka ei täinud. Ja no veel mõne aasta eest valmistasin ma aktiivselt poolvääriskividest ehteid. Sestap on selles raamatus väga palju äratundmisrõõmu ja ma isegi mõistan peategelast, kuigi ei lepi ta alkoholilembusega, sest seda on nii raamatus nii palju, et jää või ise ka purju. Aga muidu on Hertal ülihea kirjakeel, mõnus müstika on põimitud ta toestesse ja aukohal on folkloor - rahvapärimus. Siin viljeleb autor ka libahundi teemat. Aga üldises on tegu siniverelistega, kes siniboad kannavad ja teatud tegelane magatab ka mehi kena kopika eest. Hull veidi! Rohkem kui veidi. Samas mind ei häiri ka need pahed, sest neid on kirjeldanud üks Eesti parimaid nais(romaani)kirjanikke. No on ikka andekas küll! Kui te ei ole ühtegi Herta Laipaiga teost lugenud, ei teagi te, mis on hea kirjandus. Stsenaariumi ma ümber kirjutama ei hakka. Mainisin piisavalt ja soovitan lugeda, sest tegu on väga hea raamatuga! Kopeerin raamatukaupluse lehelt teksti. Herta Laipaiga (sünd. 1921) "Musta opaali rada" lõpetab triloogia, kuhu kuuluvad 1992 ilmunud "Angara ääres, Anno 1950" ja 1993 ilmunud "Pärlid surevad pikkamisi". Sündmustiku loogika järgi oleks pidanud esimene olema "Pärlid surevad pikkamööda", ent iga triloogia osa on nauditav ka omaette ning peaasi, et nüüd on ilmunud kogu Freyja-saaga. 16. juuli 2026. Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar