LUULEKEVAD 2026 - Eesti Luuleliit

Eile õhtul sai loetud järjekordne luulekogumik sarjast "Luulekevad 2026." Nagu ikka, vanast nostalgiast, olen ka mina sellel konkursil osalenud ja juba aastakümneid, eelmisest sajandist ja tulnud ka laureaadiks. Aga ilmselt sellel korral osalesin viimast korda, sest reegelid on muudetud ja mulle need ei sobi. Nagu kogumik kõnelb, on tegemist luulevõistluse parimate luuletuste kogumikuga, siis on see raamat vasturääkiv, sest sellel aastal esmakordselt ei saa osaleda konkursil need, kes on juba laureaadiks tulnud. Ma leian, siis peaks üldreegelid muutma, et ka luulet saata saavad vaid need, kes pole laureaadiks tulnud. Praeguse seisuga trükitakse ka nende luuletused kogumikus ära, kes on parimad, aga nad ei saa osaleda laureaadi valmistel. Nojah ... Mitte, et ma mingit laureaadikohta igatseksin, kaugel sellest, ma olen ammu välja kujunendud poetess, annan ise oma raamatid välja, aga asi on põhimõttes, vasturääkivuses ja reeglite eiramises. Sellistes asjades olen mina ise väga täpne, ei salli valesid otsiseid, jään lõpuni ausaks. Veel eriti luuleteemal, mis on suur osa minu hingest, sest olen luuletanud peaaegu sama kaua, kui ennast mäletan ja nii mõnelgi võistlusel häid kohti ja finalistide hulka tulnud. Tean, mis on luule ja ei lase ka seda solkida. Aga, ausalt öeldes, selle kogumiku tase on väga nõrk. Iga aastaga jääb nõrgemaks, mis on ka üks põhjustest, miks ma osaleda ei taha. Väga paju on plagiaati või vanainimeste luulet, kus jääb lausa hirm, et peale neid ridu ongi kõik ... Luule on toimetamata, esineb kirjavigu ja osad üllitised koosnevadki üksnes kujundidest, mis tervikut ei loo, need read jäävad luulest kaugete valgusaastae kaugusele. Jah, ma võin kõlada karmilt, aga ma kordan - jään alati luule teemal ausaks. Avaldada raamatus nn luulet, mis kuidagi luule alla ei kvalifitseeru, no jah ... Ma teen igal aastal väga paljudes luulega seonduvates žüriides tööd ja nii nõrka taset ma ei mäletagi. Ausalt öeldes tunnen isegi piinlikkust. Väga vabandan, aga ütlesin välja kõik, mida arvan antud kogumikust, mille hind ja sisu ei ole kaugeltki tasakaalus. Aga ega midagi, tänulikuks jään ma ikka Ingvar Luhaäärele, sest ma tõesti ei tea, kes veel selle valiku taga on. Tänu temale tulin ma oma luulega sahtlist välja juba eelmisel sajandil. Ja aastakümnete pikku on mu riiulid neid luulevõistluse vihikud täis, kus on minu luulet ka avaldatud. Selle kogumikuga sai lihtsalt üks etapp minu elust ühele poole, aga luule elab minus edasi, see ei kustu kunagi, kui sa oled luuletaja, ja just luuletajaks ma ennast pean, lapsest saati, kuigi lapsena häbenesin seda "sõna." Ja nüüd kopeerin ka raamatukaupluse lehelt tektsi raamatu kohta. Luulevõistlusel Luulekevad 26 osalenute parimad luuletused. 10. juuli 2026. Vana-Rääma