Täna käisime üle pika aja rajal kepikõndimas. Ma ei hakka üldse vabandama, et mul on nii palju tegemist või midagi, et liig vara läheb pimedaks, et ... eks ikka laiskus on ka mind üles leidnud. 2 kg on püsima jäänud, annab kohe tunda, kuigi 1 kg kõigub pidevalt. Võtsime ennast kätte, mõlemad.
Kui ma kesklinna silla juures Meerit nägin ja mainisin, et üle 4 km me ei kepikõnni, ei tohi liiga palju korraga, kui paus on olnud mõne kuu pikkune, aga murdsin oma sõnu, 4 tundus liiga vähe, nii läbisimegi 6,3 km. Mis seal ikka, enesetunne on hea, ei valuta kusagilt. Mingi tunnike peale rajalt naasmist olid hüppeliigesed pisut kanged aga enam ei. Enesetunne on ülihea.
Laias laastus võiks igal nädalal kasvõi ühel päeval rajale jõuda, ideaalis 2, aga ma ei luba midfagi, ei valeta, eelkõige, endale, ja Germole. Lähme siis kui tunne tuleb.
Hakkan vist vaikselt uue režiimiga harjuma, selles mõttes, et ma olen see inimene kellele see kella keeramine üldse ei sobi, lööb mu ajataju ikka sajaga sassi. Ehk lõppeb see uuest aastast!
Kuna otse blogides jääb kogu test pika sõnade jadana, kirjutan hetkel faili ja siis kopeerin, näis kas asjast on abi.
Ühte seenekest nägin ka, oleks saanud värsket seenepraadi aga jätsin ta seemneks metsa. Minge seenele, kellel soov!
Olge terved!
11. november. 2020.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar