MUST LESK

Sergo ja Laivi olid suisa 20 aastat abielu elanud kui ühel kargel detsembrikuu õhtul Sergo elu õhtusse jõudis. Ega vikatimees ei küsi aega ja ruumi, tema tuleb siis kui tema tuleb, kutsumata, salamisi ja karmide kavatsustega. Nii juhtus ka selles peres. Laivile oli see teine abielu, millest ta lesestus. Tal mitte ei vedanud nende meestega. Lisaks kahele abielule, oli ta noorunkina oma esimehest peigmehest ilma jäänud, kui viimane alkoholijoobes vanale pobedale hääled sisse pani ja kümne kilomeeri kaugusele külapoodi märjukest juurde tooma kimas. Ei hoia see jumal mitte alati joodikuid! „Must lesk, must lesk!“ näitasid kurjalembelised külamutid juba siis Laivile näpuga, aga Laivi näitas välja ükskõiksust, kuigi see tiitel rõhus ta hinge väga. Isegi nii väga, et mingil eluperioodil sai ka tema alkoholiga sõbraks, kuni ühel kohalikul külapeol tutvus ta oma esimese abikaasaga, kes armastas alkoholi rohkem kui oma abikaasat või raske tööga teenitud palka. Nii ta elutuna ühel krõbedal talveõhtul maanteekraavist leitigi. Tegelikult ei mõistnud Laivi miks teda mustaks leseks kutsuti, sest tema teada kannab seda nime vaid üks mürgiämblik. Aga kui ühel päeval Laivi ema tütart külastas, noomis ema miks tütar pidevalt oma juuksed ronkmustaks võõpab, see pidavat teda süngeks ja vanemaks tegema. Kui Laivi julges oma mustaarmastusele truuks jääda ja seda ka emale öelda, sähvas viimane;“ pole kah ime, et küla sind mustaks leseks tembeldab, sa näed tõesti jube selle juuksevärviga välja!“ „Kuule sõbranna, sa võiks värve oma ellu tuua. Oled sa kuulnud midagi sellest, et pidev musta kandmine sulgeb energiad ja võib inimese haigeks teha või koguni surma ligi meelitada?“ Ka Laivi parim sõbranna uskuks märkidesse, sest tal oli nendega kogemusi. „Ah, ära sina ka ära pöörama hakka! Oled nagu mu ema, aina tänitab ja tänitab. Mina küll mingi ebausklik ei ole ja kindlasti ei mõjuta ükski riideese su eluteed, see on üks suur jama!“ Laivi kortsutas sõbranna arvamuse peale kulmu, vangutas vihast pead, lõi süsimusta tukaseitli paremale poole ja kiirustas käägist tuppa, see kõlas nagu;“ head aega, sõber!“ „Kuidas ma saaksin küll oma parimat sõbrannat aidata? Ma mõistan teda, olen samasugune, kui mõni riideese saab mulle lemmikuks, pean ma lausa teda igapäevaselt kandma, aga õnneks on mu lemmikesemete hulgas palju värve, natuke isegi liiga palju, mu mees armastab kogu aeg mulle mainida et olen edev, aga ta ei maini seda pilgates, ja ma olengi, mulle meeldib edevus, olen ju naine. Kuidas selgitada sõbrannale, et tema musta lese staatusel ja musta riietuse kandmisel on seos? Kunagi püüdsin ma päris pikka aega talle selgeks teha, et ta ei laseks oma kintsu ümber okastraadi mustriga tattood teha. No tehku oma lemmik, aga sellisel juhul peab jääma okastraadile ava sisse, see ei tohi olla ringina ümber jala, muidu taas energiad suletakse ja selline tattoo muudab saatust, ikka negatiivsuse poole. Õnneks võttis Laivi mind toona kuulda ja pisike ava ongi ta tattool. Aga ega ta eriti ei tahtnud mingeid nõuandeid kuulda, ma ähvardasin endale oma noorepõlve kallima näo turjale laste ttoveerida, kui ta selle okastraadi teha laseb. See mõjus. See mõjus nii paganama hästi, sest mu noorepõlve armastus osutus meie mõlema armastuseks, aga paraku armastas noormees vaid mind ja julges seda Laivile ka öelda. Jaagupi nime mainides keerab Laivi juba jutu mujale. Mida siis ikka teha? Kuidas sõbrannat ümber veenda?“ „Maide, sul võib õigus olla, aga ma kahtlen. See kõlab samatmoodi nagu ütlus;“mida roosam kleit-seda vanem eit!“ Kas Eneli, kes aastaid roosat kannab, on sinu arust vanaeide moodi? Minu meelest näeb ta roosas kordi noorem välja, isegi noorem kui kooliajal.“ „Laivikene, roosa on ju hea ja ilus värv, särtsakas ja ligitõmbav sooja energeetikaga värv, see ei blokeeri su energiaid, pigem vastupidi. Igal värvil siin maailmas on oma mõjud ja tagajärjed. Selle roosa värvi juurde tagasi tulles tahaks vastu küsida miks siis imikud roosat palju kannavad? Aga ma võin sellele küsimusele ka ise vastata; roosa on beebide värv ja ta kohe kindlasti ei muuda naisi vanemaks, selle väite puhul on tegu vaid kellegi vaimusünnitusega, mida küla edasi kordama hakkas.“ „No näed! Eks seda musta lese teemat kordab ka ju küla edasi. Keegi loll lausus sõnad välja ja teised kordavad nagu papagoid järgi.“ Laivi õigustas ennast. „Oehh, jah, siinkohal võib sul õigus olla, aga ma püüan ikka vihjata värvide mõjule, must ei ole hea energeetikaga värv. Kui sa mustavärvi riideid kogu aeg kannad, võiks sul vähemalt mõni värviline kasessuaar juures olla, kasvõi punased Vanahuuled ja punane ridikül. Punase ja musta kombinatsioon on ju ideaalne! Aga sina võõpad ka huuled mustaks ... küüned mustaks jne... Ühesõnaga, mul ei ole midagi musta värvi vastu, aga näen et sul ei ole elus vedanud, oled mitu kallimat matnud, kas sa vähemalt võiksid katsetada midagi muuta, no algatuseks piisaks punasest huulepulgastki. Või noh, kohe algab uus aasta, hakkask õige valget kandma?“ „Jajahh, aga kuule, ma pean nüüd oma toiminguid tegema hakkama, kell tiksub turbokiirusel,“ viskas Laivi viisakalt oma sõbranna välja. Siis kui tuhanded ilutulestikuvidinad taeva poole lendasid, istus Laivi üksinda kodus ja jälgis seda ilu aknast. Ta tuju oli morn ning ta nägi välja nagu elatanud naine, rääsunud hinge ja musta rõivaga. Korraga tõusis ta toolilt, avas vanaemast päranduseks jäänud riidekapi ja tõmbas kõik vanaema riided välja. Leotud minutite pärast võõpas ta juba huuli ning sulges enda järel koduukse. „Jaa, sisse, head uut aastat!“ Alati rõõmsameelne Maide hõikas koputuse peale sama rõõmsalt nagu ta on. Maide imestus oli ülisuur, kui ta nägi ukselävel üleni valgesse riietunud Laivit, tulipunased huuled pähe joonistatud ja vanaema kootud tulipunane õlasall õlgadel. See oli Maidele kõige armsam uusaastakin uustaastaööl. „Näe, Haapsalu Valged Daamid nagu paaris härjad landivad mehi!“ Ega külamuttide suud kinni ei pane, kui nad rääkida tahavad! 2. detsember. 2020.a. Vana-Rääma