Kas ma omletti saaksin?

KAS MA OMLETTI SAAKSIN? „Leen, Leen, tule nüüd, omlett jahtub ära! Kes see siis uue aasta hommikul nii kaua magab! Päike juba kõrgel!“ Laidi hüüdis uue-aasta hommikul oma pesamuna sööma. Kuigi teismeline Leen sai oma eluga ka ise hästi hakkama, kippus ema tema eest kõik ära tegema ning pahuras tujus pidevalt tütrele etteheiteid tegema. Mõnikord tundus, et ema ja tütar on oma rollid ära vahetanud, sest tihti oli just Leen see, kes Laidit rahustas ja naerma pani. Ilmselt sellepärast oli ema oma nooremasse tütresse kõige rohkem kiindunud. Lisaks sünnitas ta Leenu vanas eas, sest tõdemus kui naine sünnitab peale 36 eluaastta, kannab vett. Jah, juba Leenu vanaema armastas mainida, et ta on vanainimese laps, sellepärast ta nii andekas on, pidades ennast multitalendiks, sest tal tõesti oli paljude toimingute suhtes kuldsed käed. Vanaema Adeele tegi kõike perfektselt, kudus kihnumustris kindad ilma ühegi veata, tema joonistatud portreepildid olid nii loomulikud, nagu päris fotod, Adeele käekiri oli nii filigraanne, lausa galligraafiline, paljud ei uskunudki et see on käega kirjutaud, kuigi tollel ajal puudusid igasugused muud võimalused kirjutamiseks. Lisaks võlus memm igast pillist imelised meloodiad välja. Piisas vaid sellest kui ta oli mõnda lugu kuulnud. Täielik muusikaline kuulmine öeldakse selle peale. Lauluhääl oli tal ka nii ilmeline, milline falsett veel! Külarahvas armastas öelda, et Adeele on kaduma läinud talent, temast oleks saanud maailmakuulus ooperilaulja, aga naine ei arvanud ise sellest midagi, maailm oli ju lukus, nagu nüüdki aeg-ajalt. Ja Adeele luuletused, need olid võrratud! Oleks ta vaid tundnud mõnda kuulsamat kirjainimest, oleks ka tema luule ehk jõudnud laia maailma, sest see oli väga marieunderlik ja liidiakoidualik. Millised rütmilised sonetid, milline perfektne riim! Tuttavad ei jõudnud ära imestada kus kohast see naine need anded küll pärinud on. Selle peale armastas Adeele naljatada, et isalt, kuigi oma isa olemasolust ei teadnud ta mitte midagi. Sestap võis naise väitel tõepõhi all olla, sest, lisaks paljudele andekustele, oskas Adeele käejooni lugeda, ilma ja kohvipaksu pealt ennustada ning kätega ravida. Pole siis ime, et kurjameelsed külamutid teda posijaks või sharlataniks kutsusid. Aga Adeele lõi sellele kõigele käega, teda ei huviatanud külajutud, ta lihtsalt lasi need kõrvust mööda, säras nagu jõulupuu, punapõskne ja rõõmus, alati. "Emps, miks sa mind kiusad? Praegu on koolivaheaeg, ma tahaks kaua-kaua magada. Ja ma ei taha hommikuti süüa, mulle lihtsalt ei lähe ärgates toit sisse. Olen seda sulle sada korda öelnud. Lisaks on mul omal käed ja jalad otsas, oskan ise ka kohvi keeta, või õigemini teeb selle töö minu eest kohvimasin ära. Sa oled nagu vaenlane. Las see omlett jahtub ära, mul poogen. Vajadusel saan selle ju uunis soojaks lasta, pole probleemi. Emps....“ Leen torises läbi une, keeras teise külje ja tahtis edasi magada. „Leen, kuidas sa käitud oma emaga!?“ Theor, eakas suure õllekõhuga perepea astus naise kaitseks välja. „Kas sul häbi ei ole oma ema vaenlaseks nimetada? Plika, kurat, ma ütlen!“ Theor vangutas pead, sügas eendvat õllekõhtu, loivas külmkapi juurde, võttis sealt pudeli õlut ja hakkas seda avama. „Iss, kuidas sul ei ole häbi vara hommikul alkoholi jooma hakata!?“ Leenu uni oli nagu peoga pühitud. Kuigi ta armastas oma vanemaid väga, vihkas piiga alkoholi ja selle räiget lehka. Kuigi meenutades isaga koosveedetud lapseaegu, eriti seda kuidas Theor teda põlvedel hüpitas, tegid Leenu hingele pai, ei suutnud ta ka midagi nähvamata jätta. Ja need põlvehüpitused olid alkoholilõhnalised, sest just siis kui perepeal oli kerge vint peas, armastas ta oma võsukestega aktiivselt tegeleda. Kainena oli suurtkasvu isa koduses miljöös rohkem diivanipadja eest, ajaleht tekiks näo peal. „Plika, saa minu vanuseks ja tule mulle siis etteheiteid tegema!“ Theori suunurga tõmbusid allapoole kriipsuks ja kulm läks kipra, aga silmad olid endiselt rõõümu täis ja kerge muie ei kadunud ta huulilt ka siis, kui ta teinekord häält tõstis. Pehme loomuga mu isake, kui mitte öelda pehmo, mõtles tütar endamisi, aga selle mõtte jättis ta targu huulte taha peitu, sellel oli kuri mekk man ja isaga tütar ometi riidu minna ei soovinud, sest just isa oli see, kes pesamunale ohralt taskuraha poetas. „Olgu, olgu, ma palun vabandust. Te olete mu armsad vanemad, kumbki pole teist mu vaenlane. Vaenlane on pigem õhtu või suisa öö, nemad ei lase mul õigel ajal magamda jääda, sestap armastan hommikuid rohkem, aga ...“ „Agal on saba taga,“ sasis isa tütre pead. Uksele koputati ning Leen lausa hüppas voodist välja, süda aimas head. Tegelikult jäigi Leen vastu hommikut alles magama, õed-vennad olid juba uut-aastat vastu võtmast koju jõudnud ja põhku pugenud ning ema-isa pidusöökide ja jookidega ühele poole jõudnud ning teineteise kaisutusi nautima läinud, kui pesamuna ikka veel unetusega maadles. „No tere tulemast kadnud inimene! Tere tulemast! Head uut aastat!“ Laidi lausa säras rõõmust, kui välisukse avas. „Kas tõesti ...? Ei ole võimalik ... Kas õtse tõesti...?“ Leen püüdis mõistatada kes küll ta emale nii positiivselt mõjus ja ta tunnetus oli õige. Ukselävel seisis Leenu vanem õde Loore, kes oli üle aastate Ameerikast koju tulnud. Loore oli Leenust suisa 10 aastat vanem ning Leen ei olnudki temaga koos kasvada saanud, kui Loore ennast Ameerikasse abiellus ja sinna pikkdeks aastateks jäi. „Ma teadsin, ma tundsin, ma nägin, et sa tuled!“ Leen ei suutnud oma taaskohtumise rõõmu varjata. „Tõsi ka või, mu armas õekene?“ Loore silmad olid suured nagu tõllarattad ja ta ei jõudnud ära imestada milline armas näitsik beebi Leenust on kasvanud, lausa tema koopia. „Tavaliselt öeldakse, et ega käbi kännust kaugele ei kuku, aga mina ei ole ei käbi, ei känd, aga mu armas pisiõeke on küll koopia minust!“ Loore oli hämmingus, kuigi skype vahendusel suhtlesid nad tihti. „Mis mul siin öelda on, eks ikka seda, et see väike käbi ei ole jah kännust kaugele kukkunud, eks ikka minu vanaemast, kännumemmest, kuidas mina teda kutsusin. Kirjutab, luuletab, joonistab, laulab ja lisaks kõigele paneb veel kaarte ka!“ Laidi oli salamisi pesamuna toa okseluku august jälginud Leenu tegevust, kui teine ennast kinnise ukse taha lukustas. Millegipärast pesamuna varjas oma andeid, väites et teda ei tohi segada, tal on palju õppida, aga ta unsutas peamise, nende maja seinad ei olnud helikindlad. „Uus aasta on käes. Pandeemia taandub. Inimkond saab taas vabamalt hingata. Aasta lõpu poole saavad reisifännid taas mööda maailma ringi liikuda. Veevalaja ajastu algab jaanuari keskel, sellest rääkis meie klassijuhtaja juba siis kui ma algklassides õppisin, ma ei saanud esimese hooga arugi. Aga see arusaamatus tekitas minus huvi kõige müstilise vastu ning ma hakkasin ise tajuma ja tundma ning kõige põnevam on see, et ma sain paljudele küsimustele vastused, paljudele, millele ei anna vastuseid ka kõikvõimas guugle otsingumootor. Õde, sina tulid, et jääda, jee!“ Leen ladus oma tulevikunägemised, nagu puhtad kaadrdi lauale. „Jah, mu kallid, ma tulin, et jääda. Pagas jõuab kunagi jäerele. Kas ma omletti saaksin?“ Loore muheles ja juba napsaski tüki jahtunud omletist. 1. detsember. 2020.a. Vana-Rääma