Jah, ma elan ju linnas ja suht kesklinnas, sest üle silla asubki kesklinn. Minust on "nii" ülejõekas saanud, et kesklinna eksin ma üliharva. Üldiselt siis, kui Kohvikus Versus kirjandusõhtuid korraldan (tegelt korraldame nüüd koos (:)kivisildnikuga) või, kui satun Melanie ripsmepikendustesse ennast lille lööma. Viimati sattusin sinna kaks kuud tagasi, sest mul olid lihtsalt keerulised ajad vahepeal ja uskuge või mitte, isegi ripsmed olid veel alles :) Igal juhul suured tänud, armas Melani!
Ja tegelt ma nii kuri välja ei näe, nagu sellel pildil, lihtsalt värske värv kulmudel ja see kulub paari päevaga heledamaks.
Lisaks sellele võin nüüd ennast kordi paremini tunda, sest panin lõpuks raamatud posti järgmistele inimestele: Ester Ledis, Chistina Pihel, Evelin Saar, Tiiu Rinaldo, Margit-Mariann Koppel, Triinu, Maarika Metsaluik, Ülle Valt ja Kadi Sinijärv. Kaua oodatud kaunikesed. Üldiselt on nüüd Pärnus vaid 3 postipunkti kahjuks alles jäänud ja postikulu on ka kordi kallimaks läinud. Peab vast pakiautomaatide kasutamisele üle minema. Aga vähemalt teate, et raamatud on teel. Ja tuhat vabandust nii pika viivitamise pärast!
Tegelikult kujunes päev ka natuke naljakaks. Peale lille löömist kulgesin linnavalitsusse käsunduslepingule alla kirjutama ning väisasin Lepa säästukat. No, mis seal ikka, tavaline teekond, kui sinna satun. Lihtsalt mul on linnas üks koomiline austaja, keda kohtan korra või paar korda aastas. Ta kõneleb ka eesti keelt vabalt, kuigi on venelane. Hämmastaval kombel teab ta minust liiga palju, aga ta ei kuritarvita seda teadmist kunagi. Pigem on ta alati viks ja viisakas, kuid alai svipsis. Täna tutvustas ta Turu peatuses puhast haljast otse pudelist kugistavale slaavi memmele, et Margit on kirjanik jne...Memm muidugi ei suutnud kuidagi uskuda, et ma nii vana olen nagu olen, et tema poeg olevat 40 aastane ja mulle pakkus ta vanuseks 30-32. Rõõm ju, kui nooremaks tehakse. Aha jaa, sealt juhtus nii mõndagi veel, aga ega ma kõigest ka ei räägi, muidu kujuneks see blogi nagu üliläägeks või mesimagusaks üllituseks. Lihtsalt vahel on vene rahvusest inimesed nii siirad ja vahetud, olgugi, et jommis jne...Päeva tegid igal juhul lõbusaks, kuigi ma lausa ehmatasin, kui memme avalikult viina pudelist rüüpas.
Igal juhul ainest ma kirjutamiseks sain ja mine tea millal...
6.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar