54. peatükk
Mari-Liis keeras häärberi ukse lukust lahti, ilma, et oleks maja välistuld süütanud. Ta nühkis oma unesegaseid silmi ning lonkis tuppa tagasi, sest valgus tegi ta silmadele liiga ning tüdruk oli alles oma mõtetes aegade alguse unenäos, hoopis teises ajas enne, kui kõva jutuvadin ja itsitamine ta unelõnga puruks lõikas. Tüdruk läks, kätt silme ees hoides, häärberi trepist üles, kui võpatas ärkvele. Ei, ei, ta ei võpatanud Ralfi ja Leana tulemise peale, sest ta isegi ei teadnud kellele ta ukse avas. Mari-Liis kuulis hääli. Pööninguuks, kuhu kadus tema lapsepõlvehaldjas, vajus lahti, kuid nutuhääled kostusid keldrist. Ta ehmatas, tormas uuesti trepist alla ja põrkas esikus suudleva paariga kokku.
„Mis lahti, Mari-Liis? Tonti nägid või?“ küsis jahmunud Ralf
poolmuiates. Mari-Liis seisis nagu vahakuju, näost lubivalge ja keel
nagu alla neelatud. Ta põrnitses Ralfi altkulmu pilguga ning Leana
tundis ennast ebamugavalt.
„Ja-jah, nägin jah tonti,“ vastas tüdruk ning ronis uuesti
trepist üles. Mari-Liisil ei tulnud und, teda painasid hääled,
mida ta hetk tagasi kuulis. Need hääled olid tegelikult teada
painaud juba aastaid, kuid vastus, kus kohast need tulevad või kes
on häälte autor, puudus. Ühest küljest oli tüdruk nende häältega
juba harjunud, kuid teisalt tekitasid need tmas vastakaid tundeid.
Eriti see nutva tüdruku hääl. Empaaitiavõimega Mari-Liis tahtnuks
kohe appi joosta, kuid kuhu ja kellele, selles oli küsimus. Isa ja
Leana ei mõlkunud hetkekski ta mõtteis, ta nagu polekski neid
miilutsemas kohanud. Ka Miralda- memm ja kaksikud ei meenunud.
Rääkimata Marellest, kelle olemasolu ei tulnud talle viimasel ajal
üldse meelde. Mari-Liis keeras voodis küljelt küljele, kogu ta
keha sügeles nii, nagu oleks terve kari sipelgaid ta peal jooksmas.
Tüdrukust oli saanud mõnes mõttes eremiit, sest kogu tema aja
hõivasid probleemid, mis päevast päeva kordusid ja aina suuremaid
mõõtmeid võtsid. Sõbranned olid ka justkui kadunud ta elust. Kes
käis juba mööda ööklubisid, kes reisis vanematega mööda ilma,
kes oli varases nooruses juba endale lapse lasknud teha. Mari-Liisil
lihtsalt polnud aega nende jaoks, kuigi vahel igatses ta väga endale
südamesõbrannet, kellele kõiki oma muresid pihtida, aga ta kartis,
tüdruk kartis kedagi endale liiga lähedale lasta ja selle hirmu oli
ilmselt temasse süstinud tema lihane ema, keda tüdruk ei olnud
kunagi usaldada saanud.
Paar tunnikest voodis väherdud, tundis tüdruk ennast näljasena.
Ta tõmbas oma roosa hommikumantli selga, pani Miralda poolt
heegeldatud pehmed, koeravillast sussid jalga ning läks häärberi
alumisele korrusele. Pilt mis talle avanes, ei olnud just meeldiv.
Mari-Liis ehmatas ja tänas jumalat, et ta veel õndsat und ei
maganud. Kogu alumine korrus oli põlevatest küünaldest valgustatud
ning Ralf ja Leana olid uinunud elutoa diivanile. Osad t-küünlad
küll põlevad lõpuni ning on ohutumad, aga enamus põlevatest
küünaldest olid tavalised ja need olid asetatud ilma küünlajalata
puidust köögikappidele. Tüdruk ei julgenud mõeldagi, mis siis
oleks saanud, kui tal ei oleks kõht tühjaks läinud. Mari-Liisi
läbis vappekülm. Ta pani käed kokku ja tänas jumalat, et oli
päästjaks Ralfile, Leanale ja kogu häärberile. Siis hakkas ta
südantlõhestavalt nutma. Kuid mitte keegki teda ei kuulnud, mitte
keegi ei pakkunud talle lohutust, ta oli täiesti üksinda siin
ilmas. Kohati tundis ta tütre ja isa vahelist armukadedust, sest
isal oli nüüd küll kallis inimene kõrval, kuid Mari-Liis oli
harjunud ise Ralfile kõige kallim olema. Tüdruk tundis, et tema
koht on hõivatud, ta tundis ennast kasutuna, kaitsetuna ja
hüljatuna. Hakkas vigu otsima endas, süüdistas ennast, et ta
lihane ema ei suuda teda armastada, süüdistas ennast, et ta üldse
siia ilma oli sündinud. Tüdruk oleks justkui negatiivse energia
meelevalda haaratud ja see tunnel seal maailmas, sellel ei paistnudki
valguse viirge olevat. Mari-Liis oli justkui vatist, justkui elutu
ese mis ise liikuda ei suuda, mida igaüks võib oma kasuks, kuid
eseme kahjuks, tarvitada. Ta jälgis katkendliku leegiga põlevat
küünalt ning seisis, nagu toonekurg, ühel jalal, nõjatudes
köögikapile. Tema söögiisu oli nagu peoga pühitud. Liiga palju
oli selle noore tüdruku jaoks viimasel ajal olnud läbielamisi,
liiga palju emotsioone ja lahtise otsaga lahendamata asju, mis teda
seespoolt närisid, liiga palju segaseid tundeid, üksindust ja
eneseksekseid hetki, sest kõigest ja kõigist ei julgenud ta ka ju
eaka Miraldaga rääkida. Kes teab kui kaua Mari-Liis seal kapi najal
seista oleks võinud, kui poleks Leana voodis külge keeranud ja
ennast istukile ehmatanud.
„Tere ööd! Kas juhtus midagi, kullake?“ küsis Leana, kes
tegelikult tundis ennast sissetungijana. Ralf magas õndsat und, ju
olid alkohol ja kirglik armuöö oma osa nõudnud. Ei tema kuulnud
ega näinud midagi. Leana haaras tugitoolilt lambavillase pleedi,
pani Ralfi toasussid jalga ja läks kööki. Mari-Liis põrnitses
endiselt võbelevat küünlaleeki ning vaikis.
„Mari-Liis, kullake, vabanda, et ma siin nii...“ üritas ta
tüdrukuga, jalad risti seistes, kontakti leida, kuid kasutult. Leana
seadis sammud tualeti poole, sest just teatud toimingute pärast tal
ju uni ära läkski. Tualettruumist tagasi tulles kajas häärberis
kõrvulukustav röögatus, mis Leana seest valla pääses. Läbi
häärberi välisukse klaasi jälgisid Leana väitel, tegevust võõrad
ja tühjad silmad. Selle karjatuse peale tormas unesegane Ralf
ihualasti voodist välja ja haaras Mari-Liisi oma embusse. Leana
värises nagu haavaleht, ega saanud sõnagi suust.
„Issi, loll oled või! Pane ennast riidesse!“ potsatas
Mari-Liis justkui reaalsusse tagasi, tõukas isa endast eemale ning
läks Leanat rahustama.
„Mis juhtus? Miks sa karjusid?“ üritas ta naiselt vastust
saada, kuid Leana värises endiselt ja tema silmis oli kohutav hirm,
et ka Mari-Liisil hakkas lausa kõhe.
„Oota, ma toon sulle suhkruvett. Tule, tule istu siia
köögitoolile, ma kohe.“ aitas tüdruk Leana maast püsti.
Tegelikult Mari-Liis aimas mis võis naise verest välja lüüa, kuid
ta ei sõandanud küsida. Ega Leana ei kiirustanud ka kõnelema, või
ei suutnud ta shoki tõttu, seda teab vaid tema ise. Igal juhul peale
suhkruvee joomist läksid naise häälepaelad valla ja ta pajatas oma
nägemusest. Ralf läks kohutavalt närvi. Ta tammus, kui
pidalitõbine, köögis edasi-tagasi, ega osanud seisukohta võtta.
Kumbki elanik ei tahtnud külalisele häärberis toimuvast rääkida,
oli ju öö ja pealegi kartis Ralf meeletult Leanat kaotada. Sellest
oli teadlik muidugi ka Mari-Liis, kes pidas õigemaks vaikida.
Tegelikult tahtnuks tüdruk hoopis isa noomida, et viimane nii
hooletu oli ning kõigi elu küünalde põletamisega ohtu seadis,
kuid ta otsustas oodata ja vaadata mis edasi saama hakkab. Mari-Liis
oli natuke kurb ja segaduses, sest armunud inimesed tundusid talle
juba ammu rumalad ja jõuetud. Ta oli nii palju lollusi pealt näinud,
et kartis ise armuda, kuigi klassvennal, kellesse ilmselt kogu klassi
tüdrukud armunud olid, jagus silmi just Mari-Liisile. Aga Mari-Liis
eiras teda, kuigi tõtt tunnistades, meeldis ka temale klassivend
väga.
Ralf koristas elutoa laualt tühjad veinipudelid, pani teleka kinni
ning seadis sammud tualetti, kui avastas esikust porised jäljed ja
need ei olnud mitte tema, ega Leana jäljed. Välisukse linki
vajutades sai mees ebameeldiva üllatuse osaliseks.
18.aprill. 2016.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar