Westoffhauseni häärberi saladus 55. peatükk

  55. peatükk

  Möödusid aastad. Marelle oli kenasti paranenud ja vahepeal isegi korralikuks hakanud. Päris mitu aastat elasid Ralf, Marelle ja Mari-Liis veel ühe katuse all, Westoffhauseni häärberis, kuid see polnud enam elu. Ralf armastas Marellet endiselt ja kannatas kõik ära, kuni ühel päeval sai tema kannatus otsa, kuid Mari-Liisist ta loobuda ei tahtnud. Pärast häärberist lahkumist muutus Mari-Liisi ja kaksikute kontakt ka harvemaks. Ühest küljest olid nad kõik juba vanemaks saanud, poisid olid rohkem teiste poistega pundis ja Mari-Liisil olid omad sõbrad. Teisalt ei olnud miski enam endine. Tüdruk läks küll mõneks ajasks maale vanavanemate juurde, kuid maaelu ja vanavanemate käsud ja keelud ei olnud talle meelt mööda, nii ta linna tagasi sattuski. Ralf muidugi võttis tüdruku kahel käel vastu, aga tal polnud õrna aimugi, et Mari-Liis salaja oma bioloogilise isaga suhtles, et isa teda rahaliselt toetas. Tüdruk lihtsalt ei julgenud sellest Ralfile rääkida, kartis Ralfi reaktsiooni. Pealegi oli pärisisa Mauno talle täiesti võõras inimene, kellega ta isegi kohtuda ei tahtnud. Tänu Ralfile ei olnud Mari-Liisil ka millegist puudust, sest Ralf tõesti hoolis oma tütrest väga. Nii tüdruk oma päevi Ralfi, Leana, kes oli nüüdseks täieõiguslik pereliige ning Ralfi abikaasa, kooli ja Miralda-memme vahel jagaski.

Marelle elas endiselt Miralda majas üürikorteris. Tänu Ralfile pääses ta vanglast, kuid ega see naist eriti ei muutnud. Joomingud ja hooramised tema koduseinte vahel jätkusid, kuid tänu sellele, et Marelle oli saanud tööd ühes asutuses koristajana, oli olukord majas veidi stabiilsem. Miralda sai isegi üle aastate Marellelt üüriraha ja naine oli ka majaomaniku vastu suhtumist muutunud.

Miralda tervis halvenes iga päevaga. Küll ei tundnud ta aeg ajalt oma üürnikke ära, küll eksis ta tänavatele sihitult lonkima, küll olid Ralf ja Mari-Liis sunnitud memmel politseimajas järgi käima, sest Miralda lihtsalt ei mäletanud kes ta on ja kus ta on. Aga õnneks väikses linnas on see eelis, et peaaegu kõik tunnevad kõiki ning politsei oli ka memme tervisehädadega tuttav, nii ta tuttavate kaudu koju talutatigi.

Leana, Ralf ja Mari-Liis tahtsid Miralda häärberisse elama võtta, kuid memm oli sellele kategooriliselt vastu. Seda kuuldes mäletas ta kõiki ja kõike endiselt ning haigus oli nagu peoga pühitud. Eks oli memmel selleks oma põhjus olemas, kuid sellest vaikis ta endiselt. Pealegi vanad inimesed ei taha muutusi, nad on vanades asjades ja oma kodus kinni, sellepärast ka paljud vanurid, kelle sugulased otsustavad vanadekodusse viia, heidavad seal ruttu hinge, sest oma kodu on ikka oma kodu ning vanadekodus, olgugi, et seal on palju samaelaisi inimesi, kellega suhelda, tunnevad nad ennast hüljatuna ja kasutuna. Tegelikult võiks nooremad põlvkonnad ikka tõsiselt kaaluda kas on ikka õige oma vanavanemad vanadekodusse paigutada. Nad võiks jõuda vanavanematega kompromissile, mitte teha seda omakasu pärast. Vana inimene tahab enamjuhtudel ikka oma kodus vanadusepäevad veeta ja surra ning igasugused uuendused tekitavad nendes segadust ja trotsi. Aga kahjuks tundub, et üha enam mõeldakse sellele ja üha vähem näidatakse vanade inimeste suhtes austust üles. Kellel ikka rahakotiraudade vahel ohtramalt kopikat on, need kergema vastupanu teed lähevad, sest vanurid oleks neile nagu tüliõunaks, nagu jalus. Selle asemel, et palgata vanavanemale hooldaja või abiline, käiakse ohtralt pappi välja ja viiakse kodust, et saaks sünnikodu rahaks teha. Nii need talud ja külad välja surevadki, sest üha vähem leidub noori peresid, kes austaks vanavaenmate traditsioone ja hoiaks sünnikodu. Aga eks sellesse kõigesse ole ka meie ühiskond oma panuse andnud, sest miks muidu nooremad põlvkonnad lahkuvad kodumaalt, lähevad mujalt õnne otsima, et ära elada. Hiljem on kahetseda hilja, sest mis läinud, see läinud. Ega tühi jahukottgi nurgas püsti seisa, mis siis veel tühjadest majadest tahta. Nii see eestlane kord välja surebki, hääbuvad külad, linnad ja ükskord võtavad taas meid võõrad väed üle, nagu Miralda memm alati kurbusega mainib. Ja tema muretsemisel on tõeiva sees.

Miralda valdusesse kuulub veel päris mitu maja, mitu kinnisvarakrunti, maalappi, metsa ja kinnistut. Memm on alati jõukal järjel olnud, kuid sellest ei tea peale tema enam keegi. Üksiku inimesena on ta mõelnud testamendi peale, kuid siiani on see vaid mõtteks jäänud. Pelaegi pole naisel elavatekirjas enam ühtegi lähisugulast. Vahel Miralda arvas, et Marelle on kusagilt sellest kuulnud, sest joomasel inimesel kipub hääl valjuks minema ja vanad majad ju on nagu papist, hõredad ja läbikostvad. Nii Marelle oma siunamistega memmele vahele jäigi, kui ta joomingute käigus häält teritas. Tegelikult oli Miraldal ka kuri kahtlus, et Marelle on ta paberites tuhnimas käinud, sest algul ta usaldas naist ning ei keelanud Marellel ka üksinda tema elamises olla, kui memm aeda või poodi lippas. Raha ja kallimat varandust hoidis memm küll seina sisse peidetud seifis, kuid võti oli liiga avalikus kohas ja Marellel võis ju olla aega tegutseda. Miralda usaldas Marellet sama sinisilmselt, kui hiljem Mari-Liisi. Aga ega Miralda ei teadnud ise ka palju tal raha kõrvale pandud on. Söögipoolise sai ta enamjaolt oma aiast. Pealegi toitus ta suhteliselt tervislikult, ning raha toidu peale kulutas väga vähe. Paljukest see vanainimene ikka sööb.

Mari-Liis armastas Miraldat rohkem, kui oma vanavanemaid. Vanavanematega ei leidnud ta kunagi ühist keelt, eriti memmega, kes oli kärsitu ja kippus tüdrukut kamandama. Mari-Liis isegi tundis memme juures olles emale kaasa, sest arvas, et ema tahtiski varakult kodust minema, kuna memm teda kogu aeg kamandas. Ega vägisi ju kalliks ei saa, samamoodi ei saa kalliks, kui oled pidevalt kellegi poolt survestatud ja maha tehtud, otseses mõttes maha tehtud, sest memm kippus kogu aeg Mari-Liisi võrdlema ta ema Marellega, et nad olla ühtemoodi loodrid ja muidusööjad, siidikäpast pipsperssed, kes ootavad, et hea ja parem neile kandikuga voodisse toodaks, ilma, et näeks hea ja parema nimel ise vaeva. See kõik jättis tüdrukule mulje, et vanaema vihkab teda, kuigi nii see ei tarvitsenud olla. Ehk tahtis vanaema Mari-Liisist ikka korralikku ja töökat tüdrukut kasvatada? Ehk olid tema soovid siirad ja ta tahtis, et lapselaps veaks talu edasi, kui tema ja taat ükskord kõrvad pea alla panevad? Ehk oli memmel lihtsalt kärsitu iseloom või oli tema käitumisel veel mingi teine põhjus, seda teab vaid memm ise. Igal juhul vanema ja Mari-Liisi vahel sõprussuhet ei olnud ja tüdruk lausa põlgas vanaema. Vanaisa oli talle täitsa võõras, sest vanaisa popsis pidevalt vaikides piipu ega rääkinud midagi. Alles siis, kui vanemaga tülli kiskus, avas taat suu ja sealt sadas selliseid roppusi välja, et Mari-Liis hakkas vanaisa lausa põlgama. Küllap võis ka taadil memme kamandamistest kopp ees olla, küllap nii oligi, aga ega Mari-Liis võis seda vaid oletada, sest taadiga suhtlesid nad ikka üliharva. Ükskord, kui taat poest moonakotiga tuli, küsis Mari-Liis taadi käest, et kas viimane soola tõi. Taat vahtis tüdrukut juhmi näoga ja nähvas;“pipart sulle keelele tarvis, mitte soola!“ Mari-Liis ei saanud aru millest selline reaktsioon, kuid paar tundi hiljem sai ta alles aru mida taat selle vanasõnaga ütelda tahtis. Memm lihtsalt inises taadi kallal, et viimane soola ostmata unustas. Inises on veel vähe üteldud, memm võttis koonikust vanaisa vanad püksid, millega ta talu põrandaid küüris ning lajatas nendega üle taadi küüru nii, et pliidi ees ämbril istuv ja piipu popsiv taat ühes ämbriga pikali kukkus. Alles siis ajas memm jalad kõhu alat välja ja valas paar krokodillipisarat ja halas, et taat ei tohi surra veel, et peavad koos minema, muidu kulub matustele liiga palju pappi.

„Tere hommikut, pererahvas! Kas tohib edasi tulla?“ seisis häärberi ukselävel nooremapoolne habetunud mees ja vahtis Mari-Liisiga tõtt.

18.04.2016.a.

Vana-Rääma