53. peatükk
Vanamees läkastas. Tema väljaveninud ja võidunud dressipüsid olid
põlvedelt rohelise krimpleenriidega paigatud, nende värv oli vaevu
eristatav potisinisest dressipükstest. Ühes käes hoidis ta
ajalehest keeratud plotskit ning teises poolroostes portsigari. Vana
läkiläki tema peas oli nii auklik, et kiilakas lagipea paistis
läbi. Vanamees läkastas nagu tiisikuhaige, aga hoidis plotskist,
nagu elu kallimast talimasnist, kinni.
„Mida sa, kurivami, siin läkastad!? Kas keegi kustsu sind
siia!?“ räuskas Ralf, kuni ehmatas vanamehe justkui elutuid silmi
nähes. Vanamehe silmad olid kaetud kaega, ühe vikerkest oli sinist,
teise pruuni värvi, ehk siis tegu oli heterokroomiaga. Vanamees
silus oma rinnuni ulatavat habemepahmakat ning ei teinud Ralfist
väljagi, nagu ei kuuleks.
„Kuuled ka või? Hakka astuma!“ muutus peremees taas rahutuks.
„Mes sa, peremees, tõreled! Egas ma kellelegi kurja tee. Mo vanad
jäsemed ei kuula enam sõna, korra persetan ja loivan edasi. Rahune
nüüd! Oless sa naa vana, kui mina, ei tahass sind surm ka ühti.
Kui sa, pojake, vaid teaksid mida selle häärberi seinad kõneleks,
kui nad rääkida oskass. Mess sa mo peale ikke pahatass. Lähen
juba!“ sai papi lõpuks sõnad suust.
Ralfil hakkas korraga vanamehest isegi kahju.
„ Aa, nüüd ma mõistan, ka sina, peremees, oled jahmunud mu
erinevat värvi silmadest. Ää karda, ei mina mingi posija ole. Ka
pole see värvivahe tingitud silmahaigusest, kaest, mida hetkel põen.
Ei ole ma ka silmi vigastanud, sündisn säärasena. Tänapäival
räägitass, et tegu pidavat olema geneetilise mutatsiooniga, kuid
vanasti, kui mede vanused alles noored olliva, arvasivad teadjad, et
vaid nõiad sünnivad säänsete silmadega, või kuulsad inimesed.
Näe, omal ajal sai pailu lõõtsa tõmmata ja isegi postekooris
laudud, kuid ei minust kuulsust saanud. Meda sa hing ikka ihaldad,
kui elad naa vaeselt, et ei ole leivaraasugi süia. Noid näguripäivi
tuli mede peres ikka tihti ette. Ah, mess ma siin ikka latran,
hakkan, hakkan, kohe hakkan minema.“ ajas vanemees ennast trepilt
püsti, viskas plotskiotsa näpunipsuga häärberi hoovi, oigas ja
sulges enda järel krääksuva värava.
Öhöö-öhöö, läkastas taat, kissitas oma poolvidukil olevaid
nõiasilmi, pühkis nina varrukasse, vaatas Ralfi poole ja
lausus;“Pojake, ole sa tänatud. Me veel kohtume, kui vanatühi
mind enda manu ei vii. Küll ma sulle siis pajatass, kui aig lubab.
Praegu aga nägemiseni, loodus kutsub,“ ja läinud ta oligi.
„Mari-Liis, mina kardan, ma tahan koju,“ jonnis Keiro. Kerdo
kortsutas kulmu ja ootas Mari-Liisi reaktsiooni, sest ka tema oli
segaduses.
„Mida te jonnite! Mina veel armastan teid, kui oma vendi ja
vennad peaks just tugevamad olema. Mehed ju peavad ka naisi kaitsma,
mitte jonnima. Ma ütlen issile, et ta viib teid oma koju ära.
Teiega ei saa üldse koos mängida, eriti sinuga, Keiro.“ pahandas
tüdruk.
„Eiiii!“ hüüdsid kaksikud ühest suust. Ralf oleks selle
hüüde peale kohe reageerinud, aga ta oli oma mõtetega alles
ilmselt vanamehe juures. Ilmselgelt häiris teda miski või keski.
Mees istus samale trepile kus kohast vanamees oli lahkunud, pani pea
käte vahele ja lastele tundus, nagu pühiks ta pisaraid.
„Mari-Liis, lähme tuppa, ma ei taha siin olla,“ hakkas Keiro
taas jonnima. Mari-Liis tahtis taas midagi nähvata, kuid mõtteisse
vajunud Ralf tekitas ka temas hirmu ning ta vaikis. Tüdruk tõusis
pingilt püsti, viipas poistele käega ja juba nad liikusid häärberi
juurde.
„Issi, kes see onu oli? Issi! Issi! Miks sa ei vasta!“ lausa
karjus Mari-Liis Ralfi ees seistes.
„Rahu nüüd. Ärge kartke, lapsed. Vanu inimesi tuleb austada, nad
ei tee kellelegi kurja. Tunnen ennast hetkel väga halvasti, et selle
kutsumata külalise peale häält tõstsin. Ta ju lihtsalt istus ja
puhkas jalaga. Vanadel inimestel ikka väsivad liigesed ära. Ärge
teie kunagi vanade inimeste peale karjuge. Vabandan teie ees, et ise
seda tegin. See oli kole. Ausalt.“ olidki Ralfi silmad veekalkvel.
„Kui ma kunagi laps olin, lausus vanaisa alati mulle kuldseid
sõnu, õpetas viisakusreegleid ning rääkis palju sõnumisest.
Teate, oma sõnadega, just halbade sõnadega, tuleb ettevaatlik olla,
sest elu on juba kord nii paika pandud, et kõik halb mida me
teistele teeme või soovime, tuleb bumerangina meile kunagi tagasi.
Teate mis on bumerang? Ei tea? Bumerang on V tähe kujuline ese, mida
vanasti valmistati puust ja luust, ning neid kasutati jahirelvana.
Kuna bumerangil on kaks poolt, siis halba soovides tekib justkui
peegelpilt ja nii tulebki kõik soovijale tagasi. Sellepärast ärge
kunagi ütelge midagi halba, kui te ei taha ise hiljem halvast osa
saada. Kui ma kunagi vanaisale kaebama läksin, et keegi liiga teinud
oli, lausus ta alati; „kuidas koer külale, nõnda küla
koerale.“Ma ei saanud sellest aru. Arvasin, et kui koer haugub,
haugub küla talle vastu. Hiilisin salaja õhtu, kui vanaisa magas,
õue, hakkasin koera õrritama, et ta haukuma hakkas, jäin ise
ootama, et kas küla hakkab vastu haukuma, kuid ei kuulnud. Siis
arvasin, et süüdi on vihmane ilm, et vihm summutab hääled.
Järgmisel hommikul üritasin vanaisa käest selle vanasõna
tähendust teada saada, kuid jäin ikka pika ninaga, sest ei julenud
tunnistada, et vastu ööd Pontut õrritamas käisin. Alles aastate
pärast taipasin mida vanaisa selle vanasõnaga ütelda tahtis.
Nimelt oli ta näinud kuidas ma liivakastis naabripoisi liivalosse
lõhkusin ja naabripoiss mulle selle eest liiva pähe puistas. Alles
aastate eest sain aru, et see vanasõna oli vaid piltlik, et tõde
oli selle sisse peidetud. Kuid siis ma solvusin vanaisa peale, sest
olin harjunud, et ta alati mind kaitses ja mulle tundus, et ta tollel
korral kaitses minu sõpra.
„Issi, aga ükskord vanaema tõreles minuga, ütles, et ma ei
tohi visata tänaseid toimetusi homse varna. Ise võttis seljast oma
määrdunud põlle ja viskas selle esikusse nagisse. Siis ma saingi
teada, et nagi on varn. Aga ma ei saanud aru miks ei tohi toimetusi
varna vista ja vanaema oma põlle võib. Kas siis vanemad ini mesed
võivad kõik asjad varana vista ja lapsed ei tohi? Miks?“ oli
Mari-Liis hämmingus.
„Hmmm,“ muhels Ralf ning näis, et ta tuju muutus kordi
paremaks.
„Tead, tütreke, siin on tegu taas vanasõnaga. Memm ilmselt ei
tahtnud sulle halba, ta lihtsalt kutsus sind korrale või üritas ka
sulle viisakusreegleid õpetada. See varn on selles vanasõnas ka
piltlik, kuid tegelikult tahtuis memm ilmselt sellega ütelda seda,
et kui sa midagi tegema hakkad, tee lõpuni, näiteks korista kasvõi
oma mänguasjad ära, sest muidu poolikud asjad kuhjuvad ja tekitavad
suurt segadust. Memm ilmselt suunas sind just heale teele, et sinust
ei kasvaks karistamatut ja lohakat inimest. Pealegi tasub vanasõnu
tõepähe võtta, sest need on kord juba enne meid leiutatud ja neil
on alati tõeiva sees. Kas jutt tundus arusaadav?“ küsis Ralf.
Kõik kolm noogutasid peaga, kuid ei iitsatanud sõnagi. Lapsed olid
mõtteisse vajunud.
„Loodus kutsub!“ hõikas ühtäkki Keiro, pani käe kubemele
ja jooksis häärberisse. Selle peale manas kogu seltskond muige
huulile. Vanamehe vanasõna oli õigesti tõlgendatud.
17.04.2016.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar