Täna väisasin taas pealinna. Olgugi, et ilmaolud ei olnud just meeldivad, kulges reis kenasti.
Oli üliarmas kohtuda, hea Kersti Urbala! Uute kohtumisteni!
Mis ma Tallinnas tegin või kus ma käisin, see ei olegi oluline. Eks meil kõigil omad käigud ja asjaajamised. Aga tänase päeva ma lihtsalt pean blogisse jäädvustama, sest lisaks Kerstiga kohtumisele, täitus üks mu eluunistus. Olen nüüd pianiino omanlik, jee!
Pole ju kunagi hilja midagi õppima hakata. Nii ma juba klimberdangi siin, Germo tellimusel. Sedakorda kuulmise järgi, nagu olen seda kogu aeg teinud. Aeg oleks noote õppima hakata ja üks hea õpetaja leida. Minu sõnadele on ju loodud suisa üle 40 laulu ning hetkel on mul avatud Tajo Kadajase laulik "Sõnu vaikusest." milles on ka minu loo "Olemise silmapiiril" sõnad ja noodid. Oi kuidas tahaks osata "päriselt" klaverit või pianiinot mängida! Aga jah, olen kuulnud ja tajunud, et unistused on täitumiseks.
Eks ma annan endast parima ja loodan, et vähemalt ühe looga õpin pianiinol ennast selle aasta jooksul saatma. Ahjah, tegelt ma oskan mängida lugu; "rong see sõitis tšuhh- tšuhh- tšuhhh ;) Aga, aga...kõrgeid noote ma enam välja ei laula kahjuks, hääl ära suitsetatud...
Aga lasen teil piiluda ka missugune mu pianiino välja näeb.
 |
| minu kallike |
Kallid.
5. veebruar. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar