foto: https://kalale.ohtuleht.ee/961702/isadepaev-tanassilma-joel |
VAID MÄLESTUS VÕIB KÕIGEST KÕNELDA
Tol õhtul laotas taevas varje jõele.
Ta seisis kalda veeres, embas kuud,
käed üles sirut, poikvel hoides suud ...
Kui loits või mantra tundus see ta õele ...
kes lonkis õhtus, vastu elutõele.
Seal promenaadil jutustasid puud,
nad vestsid kõigest väga elutruult ...
Kuid hirmujudin torkis selga nõele ...
Ei teadnud siis, et jumalagajätt
see oli tookord, nõelas, mis ta kätt.
Vaid mälestus võib kõigest kõnelda,
ja ajahoovadega sõnelda ...
Ei saatusele kätt me ette pane,
ta on meist võimsam, on meist kordi vanem!
19. detsember. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar