Jaansoni rada 154.päev

 Nonii! Ilmataat soosis minu kepikõndimist, vaid paar piiska tuli rajal ja koju jõudes hakkas alles päriselt sadama.

 Täna läbisin 6,3 km. Ausalt öeldes oleksin tahtnud terve suure tiiru teha, aga ma siiski ei tohi. Ma pole üldse väsinud. Aga ilmselt see, et ma olen 2,5 nädalaga 4,5 kg kaotanud, annab energiat kõvasti juurde. Ma ju kaotasin kepikõnniga 30 kg, aga enne haiguse avastamist tiksus iga nädalaga 1 kuni 1,5 kg tagasi, kuni oli juba tagasi tulnud 9,5 kg ja see oli igas mõttes liig mu tervisele ja liikumisele ka. See tagasitiksumine oligi märk diabeedist, mis õnneks tänaseks on kontrolli alla saanud. Tõsi küll, õhtuti langeb mu veresuhkur liiga madalaks, üleeile oli suisa 4,6. Aga kui mu veresuhkru näit on juba 5,0 siis ma magama jääda ei tohi, võin kooma langeda. Nii ma siis õhtul kella 24.00 paiku olen viimasel ajal sunnitud veidi näksima. Kui võileivast ei piisa, pistan mõne küpsise suhu ja joon klaasi piima peale.

 Üldiselt kõigub mu veresuhkur 4,6-6,8 vahel. Normaalne on kuni 6,1. Aga ma olen väga sõnakuuleik ja hoolas, ka pean ma kenasti režiimist, toitumisest ja ravimite tarbimisest kinni. See kõik on juba ise hea tervenemise tunnus. Näiteks täna hommikul sõin ma kaerahelbeputru tseiloni kaneeli ja kultuurmustikatega, kõrvale seemnesai, mille katteks oli avokaado (või asemel tarvitan avokaadot) tomat, küüslauk ja lõhe. Tassi piimaga kohvi jõin ka.
 Lõunasöögiks sõin tatart, sardiine, kodujuustu, tomatit, rohkelt rohelist küüslauku ja sibulat ning võileiva katteks oli taas avokaado, salatileht ja õhkõrn peekoni viil. Kõrvale jõin smuutit mis koosnes poolest klaasist keefirist, tšiia seemnetest (hea seedimisele), kookoshelvestest, linaseemnetest, sellerist ja ja rabarberist. Veidike hapukas tuli, aga ka tervislik.
  Peale lõunat ma enam süsivesikut ei tarvita. Või kui mõnikord tarbin siis lähen rajale süsivesikuid maha käima. Näiteks, kui kella viie ajal söön värskekapsasuppi, mille sees on kartulad, pean pärast aktiivselt liikuma, sest kartul sisaldab tärklist ehk süsivesikuid ja neid ei ole soovitav tarbida peale lõunat. Kui Germo kodus on, nopin kartulad supist välja ja annan talle. Supi kõrvale söön ülepäeviti ühe keedetud muna, et toit oleks toekam. Saia ega leiba ma peale lõunat enam ei tarbi.
  Õhtusöögiks söön kas kanaliha- või kalalihatüki, kõrvale ohtralt köögivilju, mis ei sisalda tähklist ega süsivesikuid. Näiteks ube ei tohi, need kubisevad süsivesikutest. Kõrvale joon vett või teed.
  Kohvi võin isegi 3 tassi päevas tarbida, aga ma enam ei taha, tarbin vaid hommikupudru kõrvale. Ja üleüldse ajab mind magus öökima, ei maitse enam üldse. Tegelikult olen ma päris hädas, ma vist ei sööks üldse, sest mingit isu ei ole. Aga kutsun ennast korrale ja söön iga päev samadel kellaaegadel, vaid see tervendab.
 Ka ühtegi piimatoodet ma peale lõunat ei tarbi. Hommikusöögi- ja lõunasõõgiga võin tarbida kokku kuni 110 süsivesikut. Kui näiteks hommikusöök annab 60 süsivesikut siis lõunasöögiks võin tarbida veel 40-50 süsivesikut, ehk näiteks kolm kartulat on juba ise 30 süsivesikut ja üleüldse üle kolme kartula päevas tarbida ei soovitata. Oskan juba täna arvestada mida suhu pistan ja millal ja tulemus on näha. Mu keskmine veresuhkru näit on 5,7.

 Andke andeks sõbrad, kui ma vahel teie kõnedele ei vasta. Ma lihtsalt ei jaksa alti ja ei saa ka, režiim on minu jaoks nagu täppisteadus ja ma ei jäta kõne pärast ka söömist pooleli, erandi teen vaid emale, kelle kõnedele vastan vajadusel kasvõi südaööl. Ja õdede-vendade kõnedele vastan ka kohe, nii on vaja ja ma pean.

 Hommikul käisin ka taas haiglas, nagu igal päeval käin, Germot külastamas. Germol läheb väga hästi. Ta on küll veel intensiivravi palatis, aga epilepsihoogusid enam kordunud ei ole ning ta näeb väga rõõmus välja. Tervitasin kõikide poolt kes soovisid ja Germo lehvitas teile rõõmsalt. Aga Simba istub endiselt välisuksel ja ootab Germot koju ning öösiti nutab ja Germo voodis ei maga. Käib igal sammul mu kannul ja nurub pai ja sülle. Tegi Germo jaoks mõned pildid ning see tegi Germole palju rõõmu. Ka kooliõe Kaidi joonistatud pilt tegi Germo tuju väga rõõmsaks.
 Täna oli tööl üks hästi armas õde Viive, kellest Germo mulle kohe pajatas. Lisaks olid ka hästi vastutulelikud hooldusõed, kes Germole, minu palvel, uued pidžaamapüksid andsid. Ma kususin Germo palatist välja, jalutama. Jääb muidu voodis liiga nõrgaks ning tal on ju väga igav. Jalutasime koridoris ning ma näitasin talle kus puhkeruum asub, seal saab telekat vaadata. Nalja sai ka, mõned patsiendid arvasid, et Germo on mu abikaasa või vend :) See oli hea kompliment. Ja tänud õde Viivele sain ma asjad nii kaugele, et läksin sööklasse ning lasin Germo lõunasöögi söögisaali panna, sest ta ju ei ole nii haige, et peab palatis sööma. Sinise tooli järgi jättis Germo oma koha meelde, sest õnneks värve ta tunneb. Nii, et asjad liiguvad paremuse poole ja südame teeb soojaks kui selliseid südamlikke ja rõõmsaid Viive-õdesid oleks haiglates rohkem tööl. Aitäh!
 Kui ära tulin, jalutasiki Germo puhkeruumi telekat vaatama. Nüüd on ta päevad vähemalt sisukamad. Ja ehk saab homme tavapalatisse, kui mitte juba koju. Samas mul pole ta raviplaanist aimugi, pole midagi teada veel. Tean vaid, tänu dr. Maia Siitanile, keda me neljapäeval emios nägime, et ajuuuringuid tehakse Pärnu haiglas vaid kolmapäeviti ja seda oleks vaja teha, et raviskeem paika saada, sest, arvata on, et need ravimid, mida Germo hetkel tarbib, enam ei mõju, et nii kohutavad epilepsiahood vallandusid.
  Neljapäeval, kui Germo oli väga nõrk (peale ränkraskeid epilepsihoogusid) ja pikutas emos tilguti all, tundis ta oma kunagise kooliarsti Maia Siitani ära ja dr Siitan tuligi kohe juttu rääkima. Isegi raskes seisundis jääb Germo siiraks ja rõõmsaks. Ja komplimentidega pole ta ka kade, nii ta dr. Siitanile komplimendi tegigi, et doktoril on ilusad mustad prillid :) No, ma ju räägin, et ta on mul Päikesepoiss. Kui pole haigushoogusid, pole ka muret, sest ta on nii heatahtlik.

 Ohh, pool romaani juba siin, hakkan nüüd pilte lisama.

hall on taevas ja ...hall on maa...

 2 km läbitud...

lopsakad vereurmarohud endise VISU suusavabriku taga

3 km läbitud...

kui on jõgi hülgehall...

esimene ja viimane puhkepaus rajal. 1 km läbisin 11 minutiga

üle öö on uus erakai jõe äärde tekkinud...

kes unustas oma käekoti Sõudeklubi ja Skano vahelise ala pingile?

Germo lehvitab teile kõigile :)

Simba ootab Germot koju

Olge terved!

26. mai. 2019.a.
Vana-Rääma