Täna käisin üksinda rajal kepikõndimas. Õigupoolest oleks mul kaaslane täitsa olemas olnud, nagu pildilt näha, aga ma otsustasin siiski üksinda minna. Simba jälitab mind igal sammul, tal on lihtsalt hirm, et ma jätan ta maha. Kuna Germo on neljapäevast saati kodust ära, nutab Simba öösiti, poeb minu voodi alla või mu jalatsite peale magama. Ärkab öösel, käib mööda tuba, nuusutab Germo voodit ja aina nutab. Ta on hetkel minu maailma parim sõber, sest see korvab tema igatsusevalu. Muidu, mõnel päeval, ma ei saagi aru, et mul kass majas on. Aga nad on Germoga maailma parimad sõbrad, üks ei jää teisest maha jne...seega pole ime, et ta nii käitub.
Tänu Maarjale, kellega me koos kassijahti pidasime, sain siiski lõpuks rajale minna. Ja minu kõrval poseerib ta ka vabatahtlikult.
Hommikul käisime taas Germot haiglas vaatamas, on ikka veel intensiivis, sest ilmselt pole tavapalatites kohta, ma isegi ei oska öelda kas see on nii või ei. Polnud kellegi käest küsida ka. Kaks rasket haiget on temaga ühes palatis, seega pole ilmselt saanud ka Germo välja puhata, on unine. Aga oli väga rõõmsas tujus, kui ma talle Simbast pajatasin. Ja noh, ma olen ikka hajameelne küll, vaeseke oli 2 päeva pesemata hammastagea, kuni ütles, et ta ei saa hambaid pesta. Muska käis ja ostis talle hambapasta ja harja. Ta on mul ju osade asjade suhtes väga pedantne. Nii vähe oligi rõõmuks vaja.
Nädalvahetus võiks kiiremini minna, sest ehk saab tuleval nädalal Germo juba koju.
Läbisin 5 km. No jõudu oli ja ühtegi takistust, peale aina süveneva tuule, ei olnud, aga mul olid plaanid juba tehtud ja...Ühesõnaga, vaatamata võimasele tuulele, šašlõkitasime aias. Jah, mina ka, sõin kanašašlõkki, sest hoidun sealiha söömisest, kuigi tüki ikka proovisin. Hea oli. Ka kanašašlõkk oli väga maitsev. Ja värsked, magusad ja mahlased redised otse kasvuhoonest ...nämma.
Pärnus on kohutavalt tuuline ilm, aga kalamehed on nupukad, ei see tuul nende tööd sega, tegin ühe jäädvustuse ka. Ennast selfile oli ka päris raske saada, olin, igas mõttes, tuulest viidud :)
Enesetunne on väga hea ja mõnikord piisab õnnehormoonide toimiseks heast seltskonnast ning imekenadest lilledest, nii ma aias neid jäädvustasingi, ämma kaunitare.
Pildid jutustavad:
 |
| rajune Pärnu jõgi... |
 |
| nutikad kalamehed... |
 |
| 2 km läbitud... |
 |
| rajal |
 |
| sõnu polegi vaja... |
 |
| tuulest viidud mina |
 |
| minu kallis Germokene täna |
 |
| ämma kaunitarid... |
 |
| ... |
 |
| ... |
 |
| ... |
 |
| ... |
 |
| šašlõkk |
 |
| päike |
 |
| värsked redised |
25. mai. 2019.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar