Jätk eelnevale blogipostitusele...

 Mõtlesin kas blogida või mitte, aga pidasin õigeks seda ikka teha, sest eilsest blogimisest oli niivõrd palju kasu, et olen nüüd kordi targem, olen ilmselt hakkanud leppima oma saatusega. Lisaks selgus, et mu sõprade hulgas on ka diabeetikuid ja hüpertoonikuid, kes kõik läbi fb mulle palju vajalikke nõuandeid jaganud on. Muidugi järgin ma ka arsti soovitusi, aga esmaspäeval helistan taas talle, et vahetada kolesteroolirohi punase riisi toidulisandi vastu välja, mida mulle hea Peeter soovitas ja mille ma ka täna ära ostsin.

 Magasin väga halvasti, ööuni on mitte just hea elukvaliteedi pärast rikutud, aga küll ma ükskord magan taas. Peale hommikul võetud vererõhu ja versuhkru tablette polnud ma lausa 3 tundi mina ise, ega ma ei ole praegugi. Kogu aeg käib pea ringi, kuklast ja meelekohtadelt surub, jalad ja käed ei kuula sõna, mõistusest ma ei räägigi, ikka väga suured mälulüngad on ja miski ei taha esimese hooga kohale jõuda.

 Nagu enne mainisin, käisin apteegis. No ostsin selle punase riisi kapslid ära ja mõistus sai otsa. Proviisor, (kes ka eile oli sama) saades teada et mu kolesterool oli kõigest 5,4 ütles, et need kolesteroolirohud (mille eest kõik mind hoiatavad) ei ole mitte sobivad, need on minu jaoks liiga kanged. Nii kiitis ka tema heaks punase riisi kaplsid (foto peatsis) aga ütles, et kui ma neid tarvitama hakkan, siis teisi enam võtta ei tohi. Täna on laupäev ja perearstiga saan ma alles ühendust esmaspäeval, seega võtan paar päeva neid kolesteroolitablette, mille arst välja kirjutas, esmaspäeval selgub kas võin neid riisikapsleid võtta. Kuna ma olen liiga kriitilises seisuses, siis ma omaloomingut päris tegama ei hakka.

 Kohtavalt raske oli liikuda ja ega ma ei jaksa isegi 100 m käia, ausalt. Taas oleks tahtnud kahe valgusfoori vahel istuda ja kartsin, et ei jõua üle, jõudsin, aga süda meeletult puperdas. Apteegis ununes, et pidin uurima nende diabeetikute (suhkru)tablettide kohta, aga ununes. Samuti ununes ka see, et tahtsin endale veresuhku mõõtmise aparaati (sorry, nimi ei meenu). Ühesõnaga mu mäluga pole kõik korras.

 Tänu heale Anna-Liisale sain selle aparaadi, olen väga, väga tänulik, aitäh! Aga nagu teada pole ma tehnikas üldse keegi, no ei saa hakkama, olen juba väga paljud ribad ära kasutanud, aga ei näita see midagi, teen ilmselt midagi valesti ja lähimad sõbrad ka ei oska aidata. Aga päeval sai veresuhkrut, koos Anna-Liisa abiga mõõdetud, see on tõusnud, näit on 18,5, mis pole just rõõmustav. 5 tundi oli viimasest söömisest möödas. Kas mulle ei mõju need veresuhkru tabletid või võtab see kõik väga kaua aega?

 Päeval võtsin ka selle kurjakuulutava kolesterooli tableti sisse, no siis sai minust elav sombi, päriselt. Ma ei adunud enam peaaegu midagi, kohutav laoidus ja väsimus, süda tahab saapasäärde hüpata, peas surub, südames pitsitab. Sihuke tunne, et pean jalgu astumiseks tõstama, no ei ole üldse jõudu. Olen üleni vatist ja pean igat sammu jälgima, et ei kukuks. Lisaks ei kuula käed sõna, asjad kukuvad maha.

 Peale pooleteisttunnist magamist olen natuke tugevam. Aga endiselt nõrk ja täiesti jõuetu. Ootan juba millal saan õhtuse veresuhkru tableti sisse võtta, ehk läheb ometi paramaks. Vajadusel kutsun kiirabi, kuigi ma seda mitte teha ei taha, nädalalõpp on, mida nad ikka muud minuga teevad, kui panevad tilga alla.

 Ootan väga esmaspäeva, no ja siis ootan järgmist laupäeva, et saaks endokrinoloogil käidud, siis vast selgub kas praegune ravi on õige või mitte, kas tabletid on mulle sobivad, või mitte, kas hakkan edasi tablette võtma või hakkan insuliini süstima. Õnneks ma ühtegi süsti ei karda ja süstinud olen ma ennast kunagi ka ise. Samas ajab nnaerma, et veresuhru tarvis vereproovi võttes pisut pelgan viimasel ajal.

 Eelmises blogis jäi mainimata, et viimaste kuude jooksul on mu silmanägemine tunduvalt halvenenud, enne (alates 11 eluaastast) olin lühinägelik, ehk siis - prillide omanik, nüüd ei näe ma ka endam lähedale hästi. Väga raske on lugeda ülipisikese kirjaga raamatuid. Lisaks on mul hakkanud tekkima ja korduma mädased ateroomid ja nahaabtsessid , mis ilmselt on ka tingitud suhkruhaigusest ehk diabeedist.

 Sorry, kui siin postituses on vigu, ma ei jaksa neid praegu otsida ega postitust üle lugeda, lähen natuke pikutan, olen kaua istunud. Aga olen ikka olemas.

 Aitäh teile (11-le), kes te täna mu päeva rõõmsamaks teinud olete! Üksinda ja omis mõttgeis olles mõtlengi vast liiga palju haigusest. Samas tunnen ennast ka hästi, kui olen saanud endast välja kirjutada.

 Ahjaa, Rehtla lihapoes käisin ka, aga seal polnud porgandeid müügil, aga ostsin keedetud punast peeti ja kultuurmustikaid. Punane peet on ju verele hea ning mustikaid panen hommikusele kaerahelbepudrule, muidu ajab lihtsalt öökima. Ja üleüldse käisin külmkappi täitmas ning ostsin ka pruuni riisi, kui olen selle ära proovinud, annan teada.

 Kui ka sina tahad mulle häid soovitusi anda, võid kirjutada siia postituse alla, jäävad siis need sooovitused blogisse alles. Ja fb ajajoon on ka avatud, kuid endiselt paluks mitte hagada. Aitäh!

Anna-Liisale suured, suured tänud!

pruun riis , kolesterooli ja veresuhkru heaks..

tervislik toit

11.mai. 2019.a.
Vana-Rääma