- peatükk
„Appi, kus ma olen!?“ ehmatas Raine, kui ta alles õhtul
kella kuue paiku silmad avas.
„Jeerum, ma polegi kodus! Ja pea lõhub, ja...Ega mind ometi
üksinda siia lossi pole jäetud?“ ehmatas ta selle kahtluse peale
püsti.
Raine tõttas tualetti, võttis dušši ja jõi hulgimas koguses
kraanivett, sest lõpupeo järgne afterparty
andis alles nüüd tunda, olgugi, et ta oli koos pererahvaga
rikkalikku hommikusööki söönud. Kui ta saunalina ümber
magamistuppa naases ja juukseid kuivatama hakkas, koputati uksele.
„Õhtueine! Toateenindus!“ astus Janar, kandik poel, tuppa. See
oli lausa lookas kõikvõimalikest hõrgutistest, lisaks millele
asetseid kandikul veel punase- ja musta veni pudelid. Rainet
hämmastas, et Janar selle ühel käel treppidest üles tassinud oli.
Pealegi hämmastas naist kuidas noormees teadis, et ta just ärkas.
Tal oli piinlik.
„Oi, ma tänan! Ja tead, ma lausa janutan valge veini järel! On
see külm?“ neelatas Raine, kuigi ta ei saanud kunagi aru nendest
kes järgmisel päeval, peale eelneva õhtu pidustusi, pead
parandasid. Raine ei suutnud järgmisel päeval isegi tühja pudelit
vaadata, veel vähem sealt midagi tarbida. Aga sellel korral oli
midagi teisiti. Söögi järgi tal isu ei olnudki, vaid vein pakkus
huvi.
„Kullake, veinid on mõlemad jääkuubikute sisse pandud,
seega...Kas avan sulle pudeli?“ oli mees endiselt aupaklik. Ta
vaatas seksikat Rainet nagu elu kaunimat kingitus ja Janarile ei
jõudnud kohale, et kas see kõik on tema, kas Rainest võib tema
naine saada.
„Janar, mis sa vaatad mind? Mul on piinlik.“ tõmbas naine
voodilt Printsessi teki ja mähkis ennast sellesse.
„Oi, vabandust! Aga sa oled nii veetlev, et unustasin sind
imetlema!“ tunnistas mees.
„Jaanaaarrr! Sa oled vastik!“ häbenes Raine, nagu süütu
tüdruk.
„Jah, ma tean, mulle on seda ennegi öeldud, aga ma tahangi
vastik olla,“ muigas mees.
„Näehh! Totu!“ häbenes naine endiselt.
„Isegi mu hüüdnime sa tead! Mida sa küll sööd, et sa nii
tark oled?“ flirtis Janar edasi, talle meeldis naise häbelikkus,
sest isa armastas alati öelda, et kui on häbi-siis pole veel kõik
kadunud.
„Mine minema mu toast!“ sõitles Raine, aga mitte halvas
mõttes.
„Kuidas käskijanna käseb, nõnda ka teen!“ hakkas Janar ukse
poole minema, „mu Printsess“ lausus ta muigamisi.
See noormees meeldis Rainele ja ta oli kindel, et jääb temaga
kauemaks suhtlema. Janarist oli seda huumorit niivõrd palju nagu
Rainele sobis, sest ise oli ta pisut liiga kurvameelne, aga
huumorisoolikas ei olnud ka temas umbes. Tegelikult tahtnuks Raine
vedeleda Janari käte vahel, aga kuna Janar ei olnud ise ka eriti
aktiivne, siis jäi vaid selles hapras ja roosas unistuses elada,
ning Raine oli selle üle uhke, ta oli uhke, et ei andnud ennast
esimesel tutvumispäeval Janarile. Vaikselt võttis ta tühja pokaali
ja täitis sellest pool valge magusa veiniga ja jõi selle peaaegu
ühe sõõmuga tühjaks. Raine läks keeras ukse lukku, igaks juhuks,
et Janar tema riietumise ajal ootamatult tuppa ei astuks.
Mõne tunni möödudes peatus Janari auto ühes Pärnumaa alevis,
otse Raine kodu ukse ees.
„Millal me kohtume? Ma tahaks sind veel näha.“ avameelitses
Janar.
„Tõsi ka vä? Ei mina usu!“ naljatas Raine, ehkki ta silmad
kõnelesid teises keeles. Janar sai küll naise naljast aru, aga
ikkagi oli tal kurb Rainest lahkuda.
„Tõsi jah. Oled sa kindel, et atahad koju jääda? Ma mõistan,
et tahad sinna minna, aga magasid ju päeva maha, ehk oled unetu? Ehk
võtame midagi koos ette?“ pakkus Janar. Raine sügas kukalt, tegi
suuga musihuuli, mida Janar valesti tõlgendas. Mees haaras naise
embusse ja kukkus teda suudlema, ning nad unustasid teineteist, kuni
hetkeni mil üks mutt mööda läks ja Matoškat millegipärast
hüüdis. Kas ta tahtis Matoškat appi hüüda, kuigi noored abi ei
vajanud, või miks ta seda tegi, see jäigi noortele arusaamatuks,
kuid ei häirinud karvavõrdki armunuid.
„Kak vam ne stõdna??!!“ juba tampis memm rusikaga auto
katusele.
„Miski vene küla teil siin või?“ pomises Janar läbi
suudluse.
„Jajahh, lausa nagu suur Siberimaa, kus babuskad ja deduskad
soojade pirukatega ringi liiguvad, kukkur kaelas ja uudishimu
silmis.“ möönas Raine. Selle peale jäi Janar natuke kurvaks, aga
ta ei hakanud selgitama miks. Oli temagi vaarema kunagi Siberisse
küüditatud ja taat suri seal samas sunnitööl. See oli valus
meenutus.
„Tead, ma ikka jääksin täna koju. Olgugi, et ma su lahkust
kuritarvitasin ja ilmselt su päevaplaanid vussi keerasin, kodu on
kodu. Ära pahanda, Janar.“ selgitas Raine.
„Jajaa, oh sind vussseppa jah! Aga aksepteerin sinu soovi, kuigi
nii ilus suveõhtu on, oleks läinud meelsasti kusagile jalutama,“
tõdes mees.
„Oot, lähme, aga pargi auto meie hoovi, lähme jala!“ tegi
Raine Janarile ettepaneku.
„Minugi poolest,“ parkis ta auto sinna kuhu juhatati. Raine
jooksis korra koju, jättes Janari õue ootama. Ta vahetas peoriided
retuuside ning topi vastu ja juba silkaski välisuksest välja. Janar
vaatas teda taas nii nagu ennist Printsessi toas.
„Lõpeta! Ei vaata mina nii!“ porises naine.
„Uups, madam, ma enam ei tee!“ lubas mees.
„Olgu, olgu, tule, lähme!“ haaras ta Janaril käest ja nad
hakkasid kitsarööpmelise raudtee suunas liikuma.
Õhtupäike hakkas vaikselt läände loojuma, see muutis teeraja
eriliselt müstiliseks. Mõlemalpool raudteed laulsid rohutirtsud
kõrvulukustavalt, nagu tahaks noortele midagi öelda. Raine võttis
baleriinad jalast ja hakkas mööda kitsast raudteerööbast käima,
nagu köietantsija köiel. Metsalõhnad tungisid värskete aroomidega
ninna ja tekitasid sellise fluidumi et Rainel läks seest lausa
õõnsaks. Janar libistas oma sõrmed vaheliti naise omadega ja see
erutas Rainet, mõjus sama erootiliselt nagu silitaks Janar ta sõrmi
ja rannet. Õhtune õhk muutus kohati rõskeks, sest raba, mis
ümberringi laius, eritas erilist õhuniiskust ja lõhna. See oli nii
oma, nii erutav.
„Kas sa oled raudteemuuseumis või peenemalt öeldes
muuseumraudteel käinud? Siin samas, paari kilomeetri taga?“ uuris
Raine.
„Siin on muusemraudtee või? Ei, ma tõesti ei ole, olen vaid
Türil vanu vedureid näinud, aga rohkem mul nendega kokkupuuteid ei
ole.“ tunnistas Janar.
„Muide, seal asub ka see loomavagun, millega inimesi Siberisse
küüditati. Selline võigas ja kole, halva auraga, teadagi...Kas
tahad seda näha?“ pakkus Raine, et nad läheksid vanu vedureid ja
vaguneid uudistama. Naine tahtis oma kallimale giidi mängida, ega
osanud arvata Janari vastakaid emotsioone, sest ta siiani ei
teadnud, et mehe lähisugulased on lähedalt repressiooniga kokku
puutunud.
„Ma meelsamini ei tahaks seda näha, aga palun ära küsi miks,
ära riku nii ilusat õhtut. Kas ma tohin sinu käest paluda, et sa
ei viiks mind täna sinna raudteemuuseumi?“ ei suutnud mees ennast
tagasi hoida ja pidi vihjama minevikule, mis kui raske taak nende ja
paljude teiste südant siiani rõhub.
„Olgu, mõistan sind,“ Raine seisatas.
„Ära pahanda, kui ma su plaanid tuksi keerasin, aga ma tõesti
ei saa, ma ei taha...“ läksid Janari silmad veekalkvele ja peagi
sillutas üks suur ja kibe pisar endale tee mehe silmast
raudteerelsile. Nagu mingil vääramatul jõul hakkas vihma sadama ja
tuul tugevnema ning noored olid sunnitud, nagu oleks taevas Janari
soovi kuulnud ja appi tõtanud, tagasi alevisse liikuma.
„Vihmatüdruk, sa oled minu maailma armsam Vihmatüdruk!“
toimus sama kiire meelemuutus Janaris, kui kiire oli vihm tulema.
„Aga ma olen kogu oma teadliku elu vihma armastanud. Kui ma olin
veel päris plikatirts, ei meeldinud mulle kõrvetav päike. Piisas
vaid sellest, et läksin õue jalutama ja hakkasin omas mõtteis
vihma loitsima ja ei läinudki kaua aega kui vihm kohal oli. Ma ei
julgenud sellest kellelegi rääkida, sest tänapäeval poogitaktse
ju igasuguste nõidade ja posijate sildid sulle külge, kui vähegi
midagi ebaloomulikku tunned, sellesse usud või oled reaalselt
sellega kokku puutunud. Mäletan, kui ma olin väike siis vanaema
rääkis, et vanasti põletati nõiad tuleriidal ära, sestap olen
siiani vaikinud, et ma ebausklik olen. Sa oled esimene inimene kes
seda teab. Isegi mu ema, kes on mu maailma parim sõbranna, ei tea
sellest midagi. Kohati vast teab, aga me pole seda teemat omavahel
pikemalt lahanud.“ tunnistas Raine.
Enne alevisse tagasi jõudmist unustasid noored ennast taas
suudlema. Sujuvalt vajusid nende armunud ja erutunud kehad
teeäärsesse metsatukka, maailm oli vaid nende päralt, kuni...
23-24. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar