Lahkhelid võivad ka kokku kõlada

   LAHKHELID VÕIVAD KA KOKKU KÕLADA

„Oota nüüd, oota! Kuhu sa tormad!? Sulle ei saa enam mitte midagi öelda, kohe saab süda täis ja jooksed minema!“ püüdis Karmen oma puberteedieas tütart peatada, kui viimane haaras jooksu pealt varnast roosa kunstnahkse jaki, tõmbas südatalvel õhukesed lillelised baleriinad varba otsa ja pani pauguga seljatagant ukse kinni. Tütart jäi saatma hiigelpirakas krohvitükk mis ukse orvast maha, mitmeks tükiks, prantsatas.

„On ikka plika! Muudkui aga aeletakse noormeestega ringi, endal nina alles piimane! Koolitükke teha ei märka, aga mööda ööklubisid kondamas on omast arust õige tegelane. Ma olen tuhat korda öelnud Hannesele, et jätku oma rekkajuhi amet kus see ja teine, aidaku ka last kasvatada, siis näeb mis tunne on, kui laps sõna ei kuula. Vanamees muudkui annab õigust. Arvab, et ma ei tea kuidas ta iga kord enne tööle minekut Kerlele raha annab. Mina muudkui käigu tööl, nähku söögitegemisega vaeva, aga tütrele ei kõlba miski. Huvitav, kellele ma süüa teen? Mõistus tõrgub uskumast, et mul nii raske iseloomuga tütar on. Kellesse tema küll läinud on?“ ei hakanud Karmen tütrele järgi jooksma, sest aeg oli näidanud, et sellest pole tolku.

„No mis nüüd jälle viga on? Ära hakka mulle moraali lugema, olen hetkel kiirteel ja väljas on kottpime ning asfaldit katab must jää. Mul ei ole aega rääkida!“ katkestas Hannes kõne.

„Karta oli! Mitte kunagi ei saa ta rääkida! Mitte kunagi! Meestel on ikka hea mõtlemine, nagu naised peaksid nagu üksinda lapsi kasvatama. Hea on neid valmis vorpida küll, aga....Ja tema veel vingub, et tahab poega. Kes ta poega kasvatama hakkab, kui ta kogu aeg ratastel elab? Sõitku seenele oma tite jutuga, ausõna! Otsigu lolli!“ oli Karmen nii raevus, et haaras baarikapist pudeli ja valas endale pool klaasi rummi, mille ta kohe alla kugistas ning siis hingeldama hakkas.

„Issi, issi, mul on külm! Mu varbad külmetavad! Ema viskas mind kodust välja.“ istus Kerle lumisele pargipingile ja kurtis isale läbi telefoni, olles väga pettunud, et ema, kes muidu talle alati järgi jooksis, jäi tüdruku arusaama järgi külmavereliselt koju istuma, kuna tütrest ta ei hoolinud.

„Ohh, issand! Karmeni käitumine on juba kõike muud, kui normaalne! Kas sul võtmed on ühes? Ole nüüd hea laps ja mine koju, ma jõuan paari tunni pärast, siis räägime.“ üritas mees oma tütart veenda, et viimane ennast ära ei külmetaks.

„Ma ei tea...Ma ei taha koju minna ja pealegi pole mul võtmeid ka kaasas.“ valetas Kerle, lootes, et isa leiab mingi teise väljapääsu ja tema saab kodu uksest sisse astuda vaid koos isaga.

„Ohhjahh, pea veidi vastu. Helistan sulle veerand tunni pärast tagasi, ma ei saa praegu rääkida.“ vajutas Hannes kõne kinni.

„Mitte kellelgi pole minu jaoks aega! Mitte keegi ei armasta mind! Ma olen kasutu! Ma olen üleliigne siin ilmas!“ sai ta enesehaletsemise lõpetada, kui kuulis seljatagant läbi lume lähenevaid krudisevaid samme ning Kerlel jättis süda lööke vahele. Ta tahtis seljataha vaatamata jooksu panna, kuid jalad oleks justkui jäise maapinna külge aheldatud, need ei tahtnud liikuda. Alles siis nägi ta seljatagant lähenevat kogu, nagu mingit murdvarast, must munamüts, millele olid vaid silmaaugud sisse lõigatud, peas. Mees oli vaid paari sammu kaugusel Kerlest, kui ta käis püssipauk ja hirmuäratav kogu lumme kukkus.

„Mida teeb nii noor tütarlaps pimedas ja poolpaljalt õues?“ astus naispolitseinik Kerle juurde, kuid tüdruk oli intsidendist shokis, ega suutnud vastata.

„Kas te kujutate ette ka mis oleks võinud juhtuda, kui me poleks öist partulli teinud? Te oleksite võinud surma laps olla! Selliseid kommionusid tiirleb alatihti öises linnas, pole ime, kui ....“ ei saanud naispolitseinik oma juttu lõpetada, kui Kerlel tulid esimesed fraasid suust, ja need olid väga kõrgehäälsed noodid.

„Te, te tapsite minu pärast inimese. Te, te...olete mõrvarid!“ räuskas Kerle politseinikele, kellest üks toppis maas lebavale mehele käeraudu käte ümber.

„Tule, lähme autosse. Tule, tule, muidu külmud veel siin ära. Läheme joome kuuma teed ja räägime.“ üritas naispolitseinik tüdrukut autosse aidata, kuid viimase keha ei kuulanud tõesti enam sõna. Tuli noor tüdruk haiglasse toimetada.

„Kas ma räägin Karmen Oolimiga?“ helistas naispiolitsenik Kerle emale, kelle telefoninumbri oli ta omavoliliselt neiu telefonist võtnud.

„Jah. Mis sa tahad? Kes sa üldse oled?“ oli Karmen tusane ja ebaviisakas.

„Kas te teate ka kus teie tütar praegu viibib?“ uuris politseinik.

„Mis see sinu asi on! Ja pealegi ei ole ma kohustatud igasuguste suvalistega rääkima. Head aega!“ vajutas Karmen kõne kinni ning rüüpas uue punnsuutäie rummi, olles muidu karsklane. Alkohol tegi oma töö ning varsti vajus naine vanale sohvale ja magas nagu nott, teadmata maast ega ilmast.

„Jaa, tütreke, ma ju ütlesin, et ma ei saa praegu kõnelda, teel valitseb must jää ja väga ohtlik on sõita.“ vajutas Hannes kõne kinni.

„Issand, millised lapsevanemad! See tüdruk tuleb küll peale haiglat turvakodusse saata ja asjadele ametlik käik anda. Issanda loomaaed on ikka suur ja lai!“ tõdes naispolitseinik, et vanad targad sõnad peavad siiani vett.

Mõne tunni pärast parkis Hannes rekka äärelinna parklasse ja valis naisele kõne, kuid isegi peale mitmekordset kutsumist jäi telefon tummaks.

„Fakk, mis seal kodus toimub!?“ mühatas ta vihaselt, sest koju oli jalgsi pikk maa ja Karmen käis tal alati autoga vastus.

„Keskhaigla, õde Teemets kuuleb.“ vastas võõras hääl, kui Hannes tütrele helistas.

„Issand, ele nagu eelmises sajandis, tänapäeva tehnikaajastul ei tohiks ju ometi telefon valeühendust anda!“ oli Hannes närvis, et ei saanud ka tütrega ühendust. Ta lonkis õhukese tuulejope väel koju, sest kokkuhoidliku mehena keeldus ta taksoteenust kasutamast.

„Einoh mõnus, hea uni ikka küll!“ torises Hannes koju jõudes, nähes abikaasat täisvarustuses magamas. Siis peatus ta pilk rummipudelil ja mees ei jõudnud ära imestada, et ta karsklasest naine on jooma hakanud.

„Tõuse üles, Karmen! Kus Kerle on? Tõuse nüüd!“ üritas ta Karmenit äratada kuid naine pomises midagi arusaamatus keeles ja magas edasi. Hannes valis uuesti Kerle numbri.

„Keskhaigla, õde Teemets kuuleb.“ vastas võõras hääl.

„Mis keskhaigla? Ma ju helistan oma tütrele, mitte mingile teelehele!“ oli Hannes valvsust kaotamas.

„Vabandust, mitte teeleht vaid õde Teemets olen mina ja see siin on patsient Kerle Oolimi telefon. Kes teie olete?“ küsis õde.

„Fakk! Miiida!? Te tahate öelda...On ta elus?!“ ehmatas mees ennast näost kaameks.

„On elus, aga me võtsime telefoni enda kätte, sest patsient uinus ja telefon oleks teda seganud.“ andis õde aru. Hannes vajutas kõne kinni, viskas soojema jope selga, tellis takso ja ruttas haiglasse. Ta tampis rusikatega vastu haigla peaust, mille peale turvamees teda korrale kutsuma ja politseiga ähvardama tuli, kuni lõpuks Hannese mure peale taltus ja ukse avas.

Õnneks jõudsid nad õigel ajal koju, sest purujommis Karmen oli ennast kodust välja vedanud ja keeras just lumehange külili.

„Ma sain teise töökoha. Esmaspäevast hakkan mööda Eestimaad rekkamehena tööle, Skandinaavia otsad jäävad teistele.“ teatas Hannas hommikusöögilauas, ulatas Karmenile mullivee pudeli ja võttis kotist välja kingitused, mille ta oli oma naisperele naistepäevaks teinud.

„Mina armastan sind ka!“ laususid Karmen ja Kerle ühest suust, nagu oleks kokku leppinud. Ja perekond elas taas harmoonilist elu.

20. veebruar 2018.a.
Vana-Rääma