reede, 23. veebruar 2018

VIHMATÜDRUK 3. peatükk



    1. peatükk

Takso sõidutas noored Janari kodu suunas, aga enne tegid nad vahepeatuse Riini ilusalongi ees, et ema ei peaks oma tütre-Raine pärast muretsema. Riin just muretsema hakkaski, nähes alkoholist lehkavat ja magamatusest kurnatud Rainet võõra noormehega koos.
Mida sa korraldad, Raine? Ma tulen ja viin sind koju, aga pool tunnikest pead ootama, lõpetan oma pooliku töö.“ sõitles Riin, kes ise ka oma salongis naisi lille lõi.
Ei, emps, ma pole enam mingi titt! Janar, tule siia!“ kutsus ta Janari taksost emale tutvustamiseks välja.
Tere. Mina olen Janar.“ ulatas noormees aupalklikult Riinile käe. Janar hakkas Raine emale meeldima, kui viisakas ja nägus noormees.
Tere. Mina olen Riin, Raine ema. Oli meeldiv tutvuda.“ naeratas Riin. „Aga hoia siin mu tütart, ta on nii haavatav ja õrn.“ tegi Riin Janarile silma ning noored suundusid uuesti taksosse. Rainele tundus ema käitumine kummaline, kuigi ta oli õnnelik, et viimane lubas tal noormehega kaasa minna, kuigi täiskasvanud naisena otsustas ta siiski ise. Aga Riin oli oma tütrele nagu sõbranna, kellega ta sai kõigest rääkida ning ema arvamus oli sestap talle väga tähtis. Aga need žestid, see silmapilgutus ja naeratus, Raine ei tundnud oma ema ära, või õigupoolest polnud ta näinud teda meeste seltskonnas, välja arvatud isa, kellega näis neil siiani armastus õitsevat, kuigi isa Rainold töötas Soomes, Helsingi Ülikooli Keskhaiglas proktoloogina, eks ikka rahanumbri pärast oli ta majandussurutise ajal elu- ja töökohta vahetama sunnitud. Sestap viibis ta oma Eesti kodus harva, kuna rügas tööd teha põhimõtteliselt vabade päevadeta, sest Eestis elav pere ei tohtinud ometi vaesuse all kannatada.
Uhke ehitis Pärnu äärelinnas Vana-Pärnus paistis juba eemalt silma. Raine oli hämmingus kui takso just selle maja juurde sõitis ja peatus. Kaunikaareliste võlvidega heleroheline ja tervisest pakatav häärber säras nagu üksik valguseallikas keset pimedust. Kõrvalmajade ees haigutasid vanad autoromud, suud nagu söögi ootel. Ühe naabermaja aed oli räämas ja tundus nagu ei elakski seal kedagi. Ümbruskaudesed hooned vaatasid oma nukrate, maha koorunud värviga vastu, nagu ootaks abikätt. Aga Janari kodu ümber ei tundunud ühtegi purugi olevat. Nii see ka oli, sest kojamees, kes juba hommikul kella kuuest tööle hakkas, oli selleks ajaks juba kogu majaümbruse puhtaks kraaminud. Ja nii igal hommikul, lõunal ja õhtutundidel.
Noh, oleme kohal. Lähme.“ avas Janar Rainele takso ukse, kuid viimane oleks nagu shokiseisundis, ei tahtnud kuidagi taksost välja astuda.
Kullake, ma ju lubasin su emale sinu eest kenasti hoolt kanda. Pole vaja pabistada, keegi ei võta sinult tükki küljest. Ja kui sa minu peret kardad siis võime ka tagaukse kaudu siseneda. Ema on mul kodune, aga isa on tööl. Ja ma olen memmepoeg, üksik laps, ärahellitaud jõmpsikas,“ naeratas Janar on siirast naeratust ja tegi Rainele silma nagu ennist Riin Janarile. Kummaline, mõtles Raine, aga astus Janari palvel autost välja.
See vaatepilt mis Rainele juba peauksest sisse minnes avanes, oli jahmatav, lausa jalust rabav, sest iga detail oli selles majas läbi mõeldud. Isegi esikumööbel ja seinad olid toon-toonis, sellised lillakad ja violetsed. Antiiki meenutav mööbel oli kaetud lumivalgete ja pitsiliste linadega, Raine ei julgenud jalanõude jalast võttmises isegi istuda, kartes lina ära määrida. Violetset põrandat ehtisid lilla-valgekirjud vaibad, millel ei paistnud ühtegi puru ega plekki olevat, nagu oleks need äsja ostetud ja maha asetatud, nende tuleku auks. Raine tundis, et ta süda jätaks justkui lääke vahele, et nüüd astub uksest välja üks kuri mutt, Janari ema, kes tuleb miniat üle vaatama ja hukka mõistma. Noort naist tabas paanikahoog, mis kippus talle õhupuudust tekitama.
Rahune kullake, kas sul on paha olla?“ nägi Janar, et Rainega on midagi väga valesti.
Ei, ei ole mul midagi viga.“ võttis naine oma jõuraasukese kokku, hingas sügavalt sisse ja juba tal hakkaski parem.
Janar-poiss, sina või?! Tule nüüd sööma, puder sai valmis just!“ hõikas Janari ema. Raine võpatas ning Janar märkas seda.
Oota üks hetk. Ma tulen kohe tagasi.“ astus perepoeg ruumi kus kohast ema hääled kostusid. Raine oli nii paanikas, et tahtis minema joosta. Juba ta hakkasi oma lõpupeo kingi jalga sättima, aga jäi Janarile vahele.
No kuhu nüüd, kallis? Mu ema ei ole kuri nõid, ausõna. Näe, võta need sussid, pane jalga ja lähme hommikust sööma,“ ulatas Janar Rainele lumivalged sussid, mida vaadates tekkis naisel taas äramäärimise tunne, aga ta siiski soostus need jalga panema.
Oehh!“ pühkis Raine otsmikult vaevahigi, või oli see hirmuhigi. Ta laovas koos Janariga köögiukse poole, tahtes pugeda noormehe seljataha peitud, aga viisakas Janar juhatas Raine esimesena kööki ning juba nad seisidki Janari ema- Janaga silm silma vastus.
Tere tulemast meie koju! Mina olen Janari ema Jana! Kas tohiks tutvuda?“ oli Jana tõesti aupaklik ja viisakas, vähemalt esmakohtumisel.
Tere. Raine olen.“ jäi ta kidakeelseks. Raine vaatas Janat ehmunud näoga ning ei suutnud uskuda, et tegu on Janari emaga, sest see naine kes ta vastas seisis, tundus noorem kui Janar. Raine ei kuulnud isegi seda kui Jana neil laua taha istet palus võtta, ta ainiti vaatas ja vaatas ja ta mõtted trügisid vägisi mujale. Ta kahtlustas isegi, et ehk on tegu hoopis Janari õega, või koguni naisega, kelle kodus ta ennast sissetungijana tundis.
Aitäh! Paluks mulle ainuklt tass musta kohvi, sest ma ei ole harjunud hommikuti sööma,“ palus Raine, ehkki ta kõht oli lausa nii tühi, et korises kuuldavalt ning see tekitas hetkeks piinliku vaikuse.
Oi, tütreke, see pole hea. Sööma peab, ja seda just hommikuti. Targad on kord öelnud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga pooleks ning õhtusöök jäta kasvõi söömata.“ jagas Jana elutarkusi, millesse ta ka ise uskus.
Need sõnad tuletasid Rainele ta kadunud vanavanema meelde ning juba ta istuski laua taha ja lasi hõrgutustel hea maitsta. Ta unustas lausa ennast sööma, sest hommikupuder, mis oli tehtud neljaviljahelvestest ja kaetud mustika toormoosiga, maitses nii hea, et ta oleks isegi juurde soovinud. Olgugi, et Rainele polnud iial neljaviljapuder maitsenud ja ta tõesti näpsis hommikuti heal juhul vaid pool banaani ära, kui sedagi. Juurde ta siiski küsida ei julenud, kuna laual oli kõike minimaalselt, aga selle eest oli laud heast ja paremast siiski lookas. Vaid ühe saiaviilu kattis ta adokaadost-sibulast-laimist tehtud võidega, mis kannab võõrapärast nime-Guacamole, maitses eriti hästi.
Kas ma tohin klaasikese punast veini ka pakkuda?“ oli Jana aupaklik. Ta ise oli harjunud just peale hommikusööki ühe klaasikese jooma.
Tänan pakkumast, aga mul on vist veinisoolikas umbes või puudub sootuks,“ muigas Raine esimest korda. Tõsi ta on, et täis kõht teeb tuju rõõmsamaks ja päästab ka häälepaelad valla. Ei ole ainult alkoholil selline imevõime.
Kas ma saan teile veel kuidagi kasulik olla, või saate nüüd ise hakkama?“ küsis Jana, nagu poleks noored ilma temata köögis toime tulnud, nii mõtles Raine, aga seda mitte halvas mõttes. Jana oli siiski talle meeldiva mulje jätnud.
Raine tõusis ja võttis laualt mustad nõud.
Oi, kullake, jäta see töö minu hooleks!“ sekkus Jana.
Ema, me lähme, sinu lahkel loal üles. Onju?“ tegi Janar emale silma. Mis värk nende silmapilgutamisetag nüüd on, tabas Raine ennast taas mõttelt.
Pojake, tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled võõrsil!“ tegi Jana omast arust nalja, kuid see süvendas veel enam Raine kahtlust, et äkki nad ei olegi Janai kodus, äkki ei olegi Jana Janari ema, et äkki...
Lähme juba,“ sosistas Raine, kartuses, et äkki tuleb mõne oma mõttega lagedale ja satub lolli situatsiooni. Ja tegelikult tekitas täis söödud kõht sellise rammestuse ja une, et Raine oleks meelsamini tahtnud oma kodus, oma voodis leiba luusse lasta. Aga rumal oleks nüüd lahkuda olnud, sestap ta noormeest ülesse korrusele minekuga tagant utsitaski.
Kas tahad, et tutvustan sulle elamist?“ küsis Janar.
Palun, äkki teeksid seda hiljem? Ma olen rampväsinud ja ilmselt magan kogu pöeva maha, kui sa muidugi lubad?“ oli Raine tõesti omadega õhtal.
Sinu sõna minule seaduseks!“ muigas Janar, pani oma karusega käed ümber Raine õla ning juhatas naise roosasse magamistuppa, mis kandis Printsessi nime.
Appi, milline Paradiis! Kelle tuba see on?“ vajus Rainel suu lausa lahti, kui Janar selle toa ukse avas.
Sinu tuba, kallike, sinu tuba on see.“ mainis Janar.
Ahahh, ütle nüüd, et majahaldjas teadis juba varakult, et ma siia majja täna satun ja ehitas kibekiirelt selle toa valmis!?“ oli Raine tõesti nagu muinasjutumaailma sattunud.
Ütlen, ikka ütlen, mu kullake.“ sositas Janar, viitas käega duširuumile, mis asus Printsessi toa vaskus tiivas, suudles Rainet põsele, soovis head und ning pani ukse enda järel kinni. Raine tundis pisikest pettumust. Esiteks oli ta võõrsil, muinasjutus, mida ta kuidagi uskuda ei tahtnud, ja siis lahkub veel Prints ka, jättes teda üksinda maailma, kus tundus, et pole kellegi jalg veel astunud. Taas tundus kogu toa sisutus kõik uus olevat, nagu oleks tõesti majahaldjas siit äsja lahkunud. Külgkardinad olid roosad, nende ääred kaunistatud veidike tumedamast roosast volangpitsidega, pitskardinad olid titeroosad ja barbimustrilised. Roosa päevatekiga voodikattel oli kaks patja, üks neist, mille peal oli Barbi, oli lillakas-roosat värvi ja teine padi tundus selles toas justkui võõrkehana, see oli helesinine ja kandis Keni pilti. Küllap oli sellel mingi tähendus, arvas Raine, et Barbi sümboliseerib teda ja Ken Janarit. Aga Ken oli kahjuks enda järel ukse sulgenud, kuigi Raine, olgugi, et tal silmad vajusid juba vägisi kinni, tahtnuks selles voodis koos Keniga ehk Janariga koos magada, lihtsalt kaisus. Või mine tea.
Raine uinus lõpuks lambaid lugedes, mida oli laes õige mitu...vähemalt tema nägemuse järgi.



23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar