- peatükk
Takso
sõidutas noored Janari kodu suunas, aga enne tegid nad vahepeatuse
Riini ilusalongi ees, et ema ei peaks oma tütre-Raine pärast
muretsema. Riin just muretsema hakkaski, nähes alkoholist lehkavat
ja magamatusest kurnatud Rainet võõra noormehega koos.
„Mida
sa korraldad, Raine? Ma tulen ja viin sind koju, aga pool tunnikest
pead ootama, lõpetan oma pooliku töö.“ sõitles Riin, kes ise ka
oma salongis naisi lille lõi.
„Ei,
emps, ma pole enam mingi titt! Janar, tule siia!“ kutsus ta Janari
taksost emale tutvustamiseks välja.
„Tere.
Mina olen Janar.“ ulatas noormees aupalklikult Riinile käe. Janar
hakkas Raine emale meeldima, kui viisakas ja nägus noormees.
„Tere.
Mina olen Riin, Raine ema. Oli meeldiv tutvuda.“ naeratas Riin.
„Aga hoia siin mu tütart, ta on nii haavatav ja õrn.“ tegi Riin
Janarile silma ning noored suundusid uuesti taksosse. Rainele tundus
ema käitumine kummaline, kuigi ta oli õnnelik, et viimane lubas tal
noormehega kaasa minna, kuigi täiskasvanud naisena otsustas ta
siiski ise. Aga Riin oli oma tütrele nagu sõbranna, kellega ta sai
kõigest rääkida ning ema arvamus oli sestap talle väga tähtis.
Aga need žestid, see silmapilgutus ja naeratus, Raine ei tundnud oma
ema ära, või õigupoolest polnud ta näinud teda meeste
seltskonnas, välja arvatud isa, kellega näis neil siiani armastus
õitsevat, kuigi isa Rainold töötas Soomes, Helsingi Ülikooli
Keskhaiglas proktoloogina, eks ikka rahanumbri pärast oli ta
majandussurutise ajal elu- ja töökohta vahetama sunnitud. Sestap
viibis ta oma Eesti kodus harva, kuna rügas tööd teha
põhimõtteliselt vabade päevadeta, sest Eestis elav pere ei
tohtinud ometi vaesuse all kannatada.
Uhke
ehitis Pärnu äärelinnas Vana-Pärnus paistis juba eemalt silma.
Raine oli hämmingus kui takso just selle maja juurde sõitis ja
peatus. Kaunikaareliste võlvidega heleroheline ja tervisest pakatav
häärber säras nagu üksik valguseallikas keset pimedust.
Kõrvalmajade ees haigutasid vanad autoromud, suud nagu söögi
ootel. Ühe naabermaja aed oli räämas ja tundus nagu ei elakski
seal kedagi. Ümbruskaudesed hooned vaatasid oma nukrate, maha
koorunud värviga vastu, nagu ootaks abikätt. Aga Janari kodu ümber
ei tundunud ühtegi purugi olevat. Nii see ka oli, sest kojamees, kes
juba hommikul kella kuuest tööle hakkas, oli selleks ajaks juba
kogu majaümbruse puhtaks kraaminud. Ja nii igal hommikul, lõunal ja
õhtutundidel.
„Noh,
oleme kohal. Lähme.“ avas Janar Rainele takso ukse, kuid viimane
oleks nagu shokiseisundis, ei tahtnud kuidagi taksost välja astuda.
„Kullake,
ma ju lubasin su emale sinu eest kenasti hoolt kanda. Pole vaja
pabistada, keegi ei võta sinult tükki küljest. Ja kui sa minu
peret kardad siis võime ka tagaukse kaudu siseneda. Ema on mul
kodune, aga isa on tööl. Ja ma olen memmepoeg, üksik laps,
ärahellitaud jõmpsikas,“ naeratas Janar on siirast naeratust ja
tegi Rainele silma nagu ennist Riin Janarile. Kummaline, mõtles
Raine, aga astus Janari palvel autost välja.
See
vaatepilt mis Rainele juba peauksest sisse minnes avanes, oli
jahmatav, lausa jalust rabav, sest iga detail oli selles majas läbi
mõeldud. Isegi esikumööbel ja seinad olid toon-toonis, sellised
lillakad ja violetsed. Antiiki meenutav mööbel oli kaetud
lumivalgete ja pitsiliste linadega, Raine ei julgenud jalanõude
jalast võttmises isegi istuda, kartes lina ära määrida. Violetset
põrandat ehtisid lilla-valgekirjud vaibad, millel ei paistnud ühtegi
puru ega plekki olevat, nagu oleks need äsja ostetud ja maha
asetatud, nende tuleku auks. Raine tundis, et ta süda jätaks
justkui lääke vahele, et nüüd astub uksest välja üks kuri mutt,
Janari ema, kes tuleb miniat üle vaatama ja hukka mõistma. Noort
naist tabas paanikahoog, mis kippus talle õhupuudust tekitama.
„Rahune
kullake, kas sul on paha olla?“ nägi Janar, et Rainega on midagi
väga valesti.
„Ei,
ei ole mul midagi viga.“ võttis naine oma jõuraasukese kokku,
hingas sügavalt sisse ja juba tal hakkaski parem.
„Janar-poiss,
sina või?! Tule nüüd sööma, puder sai valmis just!“ hõikas
Janari ema. Raine võpatas ning Janar märkas seda.
„Oota
üks hetk. Ma tulen kohe tagasi.“ astus perepoeg ruumi kus kohast
ema hääled kostusid. Raine oli nii paanikas, et tahtis minema
joosta. Juba ta hakkasi oma lõpupeo kingi jalga sättima, aga jäi
Janarile vahele.
„No
kuhu nüüd, kallis? Mu ema ei ole kuri nõid, ausõna. Näe, võta
need sussid, pane jalga ja lähme hommikust sööma,“ ulatas Janar
Rainele lumivalged sussid, mida vaadates tekkis naisel taas
äramäärimise tunne, aga ta siiski soostus need jalga panema.
„Oehh!“
pühkis Raine otsmikult vaevahigi, või oli see hirmuhigi. Ta laovas
koos Janariga köögiukse poole, tahtes pugeda noormehe seljataha
peitud, aga viisakas Janar juhatas Raine esimesena kööki ning juba
nad seisidki Janari ema- Janaga silm silma vastus.
„Tere
tulemast meie koju! Mina olen Janari ema Jana! Kas tohiks tutvuda?“
oli Jana tõesti aupaklik ja viisakas, vähemalt esmakohtumisel.
„Tere.
Raine olen.“ jäi ta kidakeelseks. Raine vaatas Janat ehmunud näoga
ning ei suutnud uskuda, et tegu on Janari emaga, sest see naine kes
ta vastas seisis, tundus noorem kui Janar. Raine ei kuulnud isegi
seda kui Jana neil laua taha istet palus võtta, ta ainiti vaatas ja
vaatas ja ta mõtted trügisid vägisi mujale. Ta kahtlustas isegi,
et ehk on tegu hoopis Janari õega, või koguni naisega, kelle kodus
ta ennast sissetungijana tundis.
„Aitäh!
Paluks mulle ainuklt tass musta kohvi, sest ma ei ole harjunud
hommikuti sööma,“ palus Raine, ehkki ta kõht oli lausa nii tühi,
et korises kuuldavalt ning see tekitas hetkeks piinliku vaikuse.
„Oi,
tütreke, see pole hea. Sööma peab, ja seda just hommikuti. Targad
on kord öelnud, et hommikusöök söö ise, lõuna jaga sõbraga
pooleks ning õhtusöök jäta kasvõi söömata.“ jagas Jana
elutarkusi, millesse ta ka ise uskus.
Need
sõnad tuletasid Rainele ta kadunud vanavanema meelde ning juba ta
istuski laua taha ja lasi hõrgutustel hea maitsta. Ta unustas lausa
ennast sööma, sest hommikupuder, mis oli tehtud
neljaviljahelvestest ja kaetud mustika toormoosiga, maitses nii hea,
et ta oleks isegi juurde soovinud. Olgugi, et Rainele polnud iial
neljaviljapuder maitsenud ja ta tõesti näpsis hommikuti heal juhul
vaid pool banaani ära, kui sedagi. Juurde ta siiski küsida ei
julenud, kuna laual oli kõike minimaalselt, aga selle eest oli laud
heast ja paremast siiski lookas. Vaid ühe saiaviilu kattis ta
adokaadost-sibulast-laimist tehtud võidega, mis kannab võõrapärast
nime-Guacamole, maitses eriti hästi.
„Kas
ma tohin klaasikese punast veini ka pakkuda?“ oli Jana aupaklik. Ta
ise oli harjunud just peale hommikusööki ühe klaasikese jooma.
„Tänan
pakkumast, aga mul on vist veinisoolikas umbes või puudub sootuks,“
muigas Raine esimest korda. Tõsi ta on, et täis kõht teeb tuju
rõõmsamaks ja päästab ka häälepaelad valla. Ei ole ainult
alkoholil selline imevõime.
„Kas
ma saan teile veel kuidagi kasulik olla, või saate nüüd ise
hakkama?“ küsis Jana, nagu poleks noored ilma temata köögis
toime tulnud, nii mõtles Raine, aga seda mitte halvas mõttes. Jana
oli siiski talle meeldiva mulje jätnud.
Raine
tõusis ja võttis laualt mustad nõud.
„Oi,
kullake, jäta see töö minu hooleks!“ sekkus Jana.
„Ema,
me lähme, sinu lahkel loal üles. Onju?“ tegi Janar emale silma.
Mis värk nende silmapilgutamisetag nüüd on, tabas Raine ennast
taas mõttelt.
„Pojake,
tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled võõrsil!“ tegi
Jana omast arust nalja, kuid see süvendas veel enam Raine kahtlust,
et äkki nad ei olegi Janai kodus, äkki ei olegi Jana Janari ema, et
äkki...
„Lähme
juba,“ sosistas Raine, kartuses, et äkki tuleb mõne oma mõttega
lagedale ja satub lolli situatsiooni. Ja tegelikult tekitas täis
söödud kõht sellise rammestuse ja une, et Raine oleks meelsamini
tahtnud oma kodus, oma voodis leiba luusse lasta. Aga rumal oleks
nüüd lahkuda olnud, sestap ta noormeest ülesse korrusele minekuga
tagant utsitaski.
„Kas
tahad, et tutvustan sulle elamist?“ küsis Janar.
„Palun,
äkki teeksid seda hiljem? Ma olen rampväsinud ja ilmselt magan kogu
pöeva maha, kui sa muidugi lubad?“ oli Raine tõesti omadega
õhtal.
„Sinu
sõna minule seaduseks!“ muigas Janar, pani oma karusega käed
ümber Raine õla ning juhatas naise roosasse magamistuppa, mis
kandis Printsessi nime.
„Appi,
milline Paradiis! Kelle tuba see on?“ vajus Rainel suu lausa lahti,
kui Janar selle toa ukse avas.
„Sinu
tuba, kallike, sinu tuba on see.“ mainis Janar.
„Ahahh,
ütle nüüd, et majahaldjas teadis juba varakult, et ma siia majja
täna satun ja ehitas kibekiirelt selle toa valmis!?“ oli Raine
tõesti nagu muinasjutumaailma sattunud.
„Ütlen,
ikka ütlen, mu kullake.“ sositas Janar, viitas käega duširuumile,
mis asus Printsessi toa vaskus tiivas, suudles Rainet põsele, soovis
head und ning pani ukse enda järel kinni. Raine tundis pisikest
pettumust. Esiteks oli ta võõrsil, muinasjutus, mida ta kuidagi
uskuda ei tahtnud, ja siis lahkub veel Prints ka, jättes teda
üksinda maailma, kus tundus, et pole kellegi jalg veel astunud. Taas
tundus kogu toa sisutus kõik uus olevat, nagu oleks tõesti
majahaldjas siit äsja lahkunud. Külgkardinad olid roosad, nende
ääred kaunistatud veidike tumedamast roosast volangpitsidega,
pitskardinad olid titeroosad ja barbimustrilised. Roosa päevatekiga
voodikattel oli kaks patja, üks neist, mille peal oli Barbi, oli
lillakas-roosat värvi ja teine padi tundus selles toas justkui
võõrkehana, see oli helesinine ja kandis Keni pilti. Küllap oli
sellel mingi tähendus, arvas Raine, et Barbi sümboliseerib teda ja
Ken Janarit. Aga Ken oli kahjuks enda järel ukse sulgenud, kuigi
Raine, olgugi, et tal silmad vajusid juba vägisi kinni, tahtnuks
selles voodis koos Keniga ehk Janariga koos magada, lihtsalt kaisus.
Või mine tea.
Raine
uinus lõpuks lambaid lugedes, mida oli laes õige mitu...vähemalt
tema nägemuse järgi.
23. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar