Ja nii ta läbi sai, kahe õhtuga, Mari Sajo romaan "Ja varjude taga on valgus." Natuke kahju on isegi. Päris hea lugemine oli.
Romaanidest "Võõra õue peal" ja "Verevermed" tuntuks saanud tegelane Irina avastab ühe salakarbi, peale mida puruneb ta abielu, mees põgeneb oma armukese juurde, naine haigestub psühhoosi ning satub Soomes hullumajja. Mis seal kõik aset leiab, seda peate ise lugema. Väga põnev hullariromaan!
Siin on ka juttu sellest kuidas Soomes kergekäeliselt lapsi lastekodudesse viiakse, mis või kes selle taga on ja kuidas asjalood käivad. Üheks läbivaks teemaks on russofoobia.
Eriti meeldis mulle see Larissa (Lara) tegelnae seal hullumajas ning kõhedust jagus terve raamatu vältel.
Romaan kajatab ka seda kui vajalik ja tähtis on ikka tõeline sõprus, lausa eluliselt tähtis. Läbi kolme romaani jooksnud tegelased said mulle nii armsaks, et ma tahaks nendega lausa tutvuda (muigan).
Nüüd ootavad mind veel Mari Sajo "Jäljed" ning peale seda saan uhkusega öelda, et olen kõik selle autori raamatud läbi lugenud. Ahjaa, ootan juba seda viiendat ka.
Aitäh, Mari!
Rahva Raamatu lehelt:RAAMAT
JA VARJUDE TAGA ON VALGUS
Romaanidest „Võõra õue peal” ja „Verevermed” (mõlemad 2014) tuttavaks saanud Irina õnnelik ja turvaline elu pöördub hetkega pea peale, kui ta koos mehe ja lapsega puhkusereisilt naasnuna avastab ühe valge kingakarbi sealt, kus see üldsegi olla ei tohiks. Karp on nagu Pandora laegas, mida avades täitub Irina maailm meeleheite, kahtluste ning musta murega. Kaduma kipub ka piir tõelisuse ja näivuse vahel. Kas Irina otsustab ühineda varjudega või leiab ta nende tagant siiski valguse?
10. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar