VIHMATÜDRUK 1. peatükk

1.peatükk

Vana kitsarööpmeline raudtee, mis viib alevist paari kilomeetri kaugusele, vanasse asulasse, säras sellel suvepäeval kuidagi väga eriliselt. Päike kuldas raudtee ääres õitsvaid üheksavägise taimi üha kuldkollasemaks, need nagu põlesid. Raine, kes armastas tihti jalutamas käia, sulandus sellesse miljöösse nii hästi, et teda ei olnud märgatagi erkkollases lummuses.

Habras naine, kes oli paari päeva eest oma kallima rongile saatnud, käis justkui suslade teerajalt energiat ammutamas. Mitte, et ta energiapuuduse käes vaevleks, aga miksi kiskus noort õblukest naist seda rada jalutama. Ja alati, kui ta selle teekonna ette võttis, hakkas vihma sadama, lausa selgest ja päikeselisest taevast. Naisele see meeldis, sest peagi avanesid ka taevaväravad vikerkaarenäol.

Raine ja Janar tutvusid suve algul, kui tüdruk gümnaasiumi lõpupeolt koos klassiõega edasi Pärnu südames olevasse ööklubisse hängima läks. Kohe, kui Raine ja Mirtel olid endale kokteilid tellinud ja letiäärde neid mekkima jäänud, astus ligi Janar ja hakkas tüdrukutega tutvust looma.

„Tere tüdrukud! Mis te igavlete siin? Tulge meie lauda, meil ruumi jagub ja mul hakkaski juba seal igav.“ piidles Janar Raine avara dekloteega kleidi alt eenduvaid rindasid, mis ei jäänud tüdrukule märkamatuks.

„Leidsid omast arust linnukesed või? Otsi lolli!“ nähvas Raine, mille peale Mirtel piinlikkust tundis. Mirtel ja Janar vaatasid teineteisele otsa ega osanud sõna sekka öelda. Sellist vastust ei oodanud keegi.

Raine tõrjus mehi, kuna ta esimene armastus, mis juba põhikooli lõpupäevil õitsele lõi, kustus enne järgmise õppeaasta algust ning Raine ei olnud sellest siiani üle saanud. Karpo, kes osutus üliedevaks noormeheks, avaldas pidevalt Rainele armastust ning peale seda kui Raine ennast talle kinkis, muutus Karpo tundmatuseni. Raine süüdistas selles ennast, et ta liiga ruttu oma ihadele alla vandus, kuigi Karpo oli mõista andnud, et suhe ilma seksita ei ole suhe, et nad pole enam lapsed, kes hoiavad kätt ja vaatavad tõtt.

Ühel päeval, kui Raine ette teatamata oma boyfriendile külla läks, varises ta maailm kokku. Karpo istus oma kodumaja terrassil ja suudles kirglikult teise mehega. See avastus oli Raine jaoks nii kohutav, et ta hakkas lausa meessugu vihkama. Tõsi küll, tagant järgi mõeldes pidi Raine endale tunnistama, et Karpo flirtis nii naiste kui meestega, aga, et ta biseksuaal on, seda ei osanud naine uneski aimata. Rainel hakkas kohutavalt häbi, ta jooksis koju ja vedeles lausa mitu tundi vannis, et endast ja endalt kogu see saast maha pesta, kogu see valu ja jälkus jäädavalt eemaldada, millise tunde nähtu tekitas. Ta oli nii vihane, et selline töll temalt au võtnud oli, kuigi Raine oli vanamoodne inimene ja austas vanavanaema soovi kinkida süütus alles pulmaööl oma värskele abikaasale. Seda enam kiindus ta Karposse, lootes mehega, peale talle süütuse kaotamist, abielluda. Nüüd oli lubadus, mida ta endale lubas, purunenud tuhandeks killuks ning naine tundis ennast väga räpase reeturina. Talle tundus, et kogu maailm teab, et ta kaotas Karpole süütuse, et kogu universum näitab talle näpuga, kui lõtvade kommetega avalikule naisele. See tunne paisus iga hetkega, kuni ühel päeval jooksis naise mõistus lühisesse ning ta üritas enesetappu, kuid õnneks tuli ema tollel päeval kõhugripi pärast varem töölt koju ja päästis oma tütre hetkel kui viimane just jalaga tooli oma jalge alt pikali lükkas.

Sellest hetkest sai temast rebel noor gümnasist, kelle ümber tiirles noormehi, kui kärbseid moosipurgil, aga mitte kedagi ei lasknud Raine endale lähedale, mõne klassivennaga suutis vaid sõber olla.

Raine, heledapäine ja sinisilmne ja lüheldast kasvu õbluke naine, kes nägi oma kaheksateistkümne eluaasta juures välja nagu nääpsuke plikatirts, armastas kanda kollaseid riideid. Need tegid tema päikeselise loomuse veel hapramaks, ja varjasid ta mässumeelsust. Nii arvas mõnigi mees, et tegu on lihtsameelse noore naisega, aga ta sai rängalt petta. Lisaks armastasid külamutid keelt peksta, et kollast kleiti kannavad vaid lõtvade elukommetega naised, aga eks igas külas leidub keelepeksjaid ja neid kes on nõukaaegsetesse tabudesse ja arvamustesse kinni jäänud. Raine ei pööranud kurikeeletele tähelepanu, ta pigem tegi demonstratiivselt nende läheduses mõne provotseeriva liigutuse või mängis telefonitsi kõnelejat ning kasutas ebatsensuurseid väljendeid. Rebel tüdruk armastab alati õli tulle valada.

„Vabandust, et ma teid tülitasin! Kena õhtu jätku!“ lahkus Janar, nähes, et Raine ei ole tutvumisest huvitatud. Just Raine peal peatus noormehe pilk ja põhjuseks ei olnud ainukt avar dekoltee, vaid Janarile meeldisid piitspeenikesed ja rinnakad blondiinid. Tõsi küll, talle meedlis ka kui blondil tüdrukul on oma arvamus olemas ja Rainel see ju oli. Janar hakkas ise ükskõikset mängima, pannes nii Raine proovile ja lootes, et lapsekingades oleva ööpeo jooksul kohtuvad nad veel.

„Lõpeta ära! Ma kutsun politsei!“ räuskas pool tundi hiljem Raine, sest mingi laksuall tüüp tuli talle kahtlast pulbrit pakkuma ning litsus nii ligi, et naine jäi hingeldades nakromuula ja tualettruumi ukse vahele õhku ahmima. Korraga käis sihuke obadus ja ahistaja kukkus maha ning nühkis oma verust nina käisesse.

„Said sa viga?“ seisis Janar Raine kõrval, süda puperdas ja viha temas kees. Õnneks jõudis kohale ka turvamees, kes narkomuulaga edasi tegeles.

„Aitäh sulle, hea hing, et mind päästsid! Ei ole mul häda midagi. Raine olen,“ tutvustas naine ennast.

„Janar,“ pistis mees talle käe pihku.

Mirtel oli leidnud endale tantsupartneri ja tema ei teadnud vahejuhtumist midagi. Kui kell oli juba hommikusse tiksunud ja ööklubi hakkas uksi sulgema, palus Janar ennast Rainele kojusaatjaks. Raine tänas noormeest ja ütles, et ta lahkub vaid koos Mirteliga, kuid sõbranna ei tulnud ega tulnud, kuni lõpuks viimaste külastajate seas koos umbjoobes uue sõbraga uksest väljus.

„Mirtel! Lähme koju ära!“ hüüdis Raine oma sõbrannat, kes oli ka suhteliselt joogine ja ametis oma tantsupartneriga, märkamata klassiõde.

„Ma, ma, mul on kojusaatja olemas. Näib, et sul ka. Homme näeme,“ jättis Mirtel külmavereliselt Raine võõra mehe hoolde ja lahkus ise ka võõraga. Rainele ei meeldinud see mitte üks raas, kuigi mõnes mõttes nautis ta seda, et sai Janariga veel koos olla.

„No kuidas selle kojusaatmisega siis jääb? Ma ei taha mitte lasta nii kenal naisel keset suvepealinna, mis kubiseb turistidest, üksinda koju minna. Ei, ei, ära arva, mul ei ole pahasid plaane!“ teatas Janar, nähes naise ehmunud silmi.

„Mul ei ole raske ka taksot võtta ja lihtsalt koju sõita, aga siin samas, nurga taga on üks karaookebaar, mis on veel mõned tunnid lahti, äkki läheks istuks seal ka veidi?“ tegi Raine Janarile ettepaneku. Mis sai Janaril selle vastu olla, soe suveöö, kaunis naine kõrval ja meeletu rahvamelu tänavatel ja baarides. Sellist asja ei juhtu iga päev, ka Janari elus mitte.

Alles kella seitsme ajal hommikul, kui karaookebaar uksed sulges, tundis Raine, et on väsinud ning loivas takso juurde, mis seisis otse baari ukse ees.

„Luba, et ma viin sind taksoga koju? Või lähme järgmisse baari? Aga see on selline koht, noh, mis hommikuti avatakse ja kus käivad ülejoonud noored joogilisa nõudmas ja ärganud papid peaparandust otsimas.“

„Ahahh, sa mõtled kindlasti Ukut? Ma olen paaril korral ise ka sinna juhtunud, ühel orral käisin isa käest sulli küsimas ja teisel korral läksime eelmisel suvel seltskonnaga sinna. Rõve koht tegelikult, aga mingi erilise auraga ilmselt. Isa rääkis, et vanasti käisidki seal vanemad kliendid, aga tänapäeval on noored sujuvalt Uku enda haardesse haaranud. Minu isa käis seal hommikuti, kui tal tööl öövahetus lõppes, õlut joomas ja kiluvõileiba söömas, sest seal pidavat maailma parimad võikud olema.“ vadistas Raine.

„Jah. Just. Ukut pidasin silmas jah. Kas lähme?“ vaatas Janar Rainele silma.

„Muidugi lähme!“ teatas naine vapralt ja ta uni oligi kadunud.

Uku koghvikusse jõudes oli see juba puupüsti täis ning järjekord leti tagant ulatas tänavale. Raine ja Janar võtsid koha järjekorra lõppu.

„Hkmkk, vaata!“ viitas Janar tualettruumi poolsemasse lauda.

„Einaoh!“ ehamatas Raine ja tormas laua juurde.

„Mirtel, lõpeta ära! Mul on häbi su pärast!“ tõmbas ta miilutsevad noored teineteise küljest lahti.

„Mida sa teed!? Mille pärast sul häbi on?! Kas sellepärast, et jäid mulle vahele, et Ukusse tulid vä?!“ mõnitas umbjoobes klassiõde.

„Lähme minema. Ma ei kannata seda välja!“ tiris Raine Janaril käest ning nad astusid Uku ukse ees olevasse taksosse.

algus 21-22. veebruar. 2018.a.
Vana-Rääma